Riigikogulane vastab streigi mõjude kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Kuna õpetajate streik ja selle streigi toetusstreigid tekitasid ühiskonnas suurt vastukaja ja suutsid närvi ajada ka valitsuskoalitsiooni ministrid, kes seni rahvaga väga ülbelt suhelnud olid, siis jätkame ka sel nädalal streigilainel, pärides meie riigikogulastelt järgmist: 1. Palun teie seisukohta äsjatoimunud õpetajate streigi osas – mida streik andis, kas tõi ka kasu või kahju ja millist? 2. Kes veel võiks suurema palga nimel streikima hakata? Kui arvate, et mitte keegi, siis palun põhjendage, miks peaksid õpetajad ja teised alamakstud riigiteenistujad leppima nii madala palgaga, nagu see neil praegu on?

Valdo Randpere (Reformierakond): Õpetajate streik oli igati seaduslik ja inimlikult arusaadav. Kasu tõi ta vast selles mõttes, et see paneb kindlasti haridusministeeriumi intensiivsemalt tegelema koolide reformiga. Kas see siis omakorda kõiki õpetajaid rõõmustab, selles kahtlen ma sügavalt.

Negatiivne külg õpetajate streigi juures oli see, et selle ürituse kaaperdas Eesti Ametiühingute Keskliit, kelle liikmete poliitilised väljaastumised olid kohati enam kui kahtlase väärtusega. Või kuidas muidu hinnata punalippudega vehkivaid Narva energeetikuid, kes ähvardasid Eesti elektrita jätta, kui valitsus ei astu tagasi ja president ei kuuluta välja erakorralisi valimisi?
Eesti rahvas andis aasta tagasi mandaadi erakondadele, kes lubasid hoida riigi rahanduse korras ja mitte võtta riigile laenu. Sotsiaaldemokraadid, kes küsisid rahvalt toetust automaksu, kinnisvaramaksu ja koos Keskerakonnaga astmelise tulumaksu sisseviimiseks, ei saanud oma ettepanekutele toetust. Seega jääb meil palkade tõstmise võimaluse saavutamiseks ikkagi järgi kas efektiviseerimine või majanduskasv. Streikimine iseenesest ei soodusta ei efektiviseerimist ega majanduskasvu.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Õpetajate streik sundis valitsust mõtlema, kuidas tõsta kiiremas korras õpetajate palka, sest nii edasi minna ei ole enam võimalik. Kahjuks ei ole valitsus aru saanud, et inimeste kannatus on juba ammu katkenud ja kõik ei taha välismaale tööle minna. Valitsus räägib, et koolimaju on palju, aga ega õpetajad ei hakka kõrgema palga saamiseks koolimaju sulgema.

Valitsus vaadaku peeglisse, sest oluliste reformide tegematajätmine on nende tegemata töö. Arvan, et meie inimesed ei peaks leppima nii väikese palgaga. Inimeste palka on võimalik tõsta, kui riigis on prioriteedid paika pandud. Lihtne valik on juba see, kas ehitada meeletult kalleid objekte, mida ei suudeta tulevikus ülal pidada või maksta inimestele palka. Samas tuleb üle vaadata ka see, kui palju on meil varimajandust ja kas maksud on kõige optimaalsemad.

Rein Randver (SDE): 1. Fakt on see, et streik toimus. See näitab, et selle ettevalmistamiseks tehti ära suur töö ja streik ise sujus intsidentideta. Kahju see kindlasti ei toonud. Õpetajate palga küsimuses reageeris streigi künnisel ka minister Jaak Aaviksoo, pakkudes välja pedagoogide miinimumpalga piiriks 700 eurot. Palganõudmisest rääkides on nii mõnegi väikese koha väikese kooli õpetaja külapoes silmad maha löönud, sest võrreldes teiste paikkonna elanikega on tema palk hädavajalike ostude tegemiseks suurem kui teistel. Kasu, mis streigiks ettevalmistusi tehes ja streikides saavutati, on pigem moraalsete mõõtmetega – räägiti lahti pedagoogide tegelik töökoormus, tõstatati küsimus õpetajate-kasvatajate tähtsusest tulevaste ühiskonnaliikmete eluks ettevalmistamisel, toonitati õpetaja maine tõstmise vajadust. Võib-olla just selle streigi tõttu pani nii mõnigi praegune õpilane tähele õpetajakutse populaarsust ja otsustas elukutsevalikul just selle kasuks.

2. Kahjuks vajus streigi selgepiirilisus mõneti ähmaseks toetusstreikide tõttu, millega nõuti hoopis teisi asju kui õpetajate streigil. Välja arvatud need ametnikud, kes streikida ei tohi, on iga eriala esindajatel õigus ju enda eest välja astuda, aga kas eestlane on ikka oma loomu poolest streikija-inimene? Mida see annab, kui täna on teada riigi rahakoti suurus? Kõigepealt on vaja otsida lahendusi tulude suurendamiseks ja kui see saavutatakse, ei olda kindlasti palkade tõstmise vastu riigis tervikuna.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Kindlasti andis õpetajate streik ühiskonnale palju. Enam ei saa keegi öelda, et eestlased on tagasihoidlikud ja streikida ei julge. 16 000 õpetaja ja kümnete toetusstreikide tööseisak oli muljetavaldav. Solidaarsus lõi lõpuks ka Eestis lõkkele ja jääb vaid oodata järgmisi meeleavaldusi töötajate õiguste kaitseks. Kindlasti ei jää tulemata ka paar üldstreiki, nagu on Euroopas kombeks. Asi läheb hulluks siis, kui ka 380 000 pensionäri tänavale tuleb ja koos töölkäijatega endale paremat pensioni nõudma hakkab. Arvatavasti lõpeb asi võimu pööramisega, sest järgmistel Riigikogu valimistel ei hääleta enam streikijad, nende toetajad ega ka enamik pensionäre praeguse riigivõimu poolt.

2. Streikima võivad hakata kõik need, kes seekord toetusstreikidel osalesid ja lisaks teised väikesepalgalised. Aga et Eestis ongi enamik töövõtjaid ülekohtuselt madala palga saajad, siis streikima võivad hakata kõik – sulasteni välja. Kui läheb üldise palganõudmiseni välja, ei aita enam ka töölt lahtilaskmise ähvardused. Ega ähvardused kusagilt uusi töötajaid juurde too. Valitsust ootavad ees väga närvilised päevad, sest midagi tuleb ette võtta. Nii madalate palkadega nii kõrge hinnatõusu juures ei saa Euroopa Liidu liikmesriigis enam jätkata. Eesti ettevõtluse tööviljakus on nii madal, et alustada tuleks ettevõtjate koolitamisest. Igal juhul on röövkapitalismi aeg Eestis läbi ja riik vajab uusi juhte, kes ka rahva muret mõistaksid. Ansipi ja Ligi ülbusega enam edasi minna pole võimalik.

Ülo Tulik (IRL): Õpetajate palgatõususoov on mõistetav ja õpetajate palkadega seotud arutelud on toimunud juba pikka aega. IRLi seisukoht on selge: õpetajate palgad tõusevad 2013. aastal. Jaak Aaviksoo algatusel ei saa alates järgmise aasta 1. jaanuarist ükski õpetaja vähem kui 700 eurot palka. Selline lähenemine seab aluse, et aastal 2015 on täiskoormusega töötava õpetaja palk 20 protsenti kõrgem riigi keskmisest palgast.

Minu arvates on ka streik üks selge ja nõudlik viis oma muret väljendada. Samas on õpetajate streigi kattevarju ümber koondunud rida teiselaadilisi poliitilisi aktsioone, mis kõnelevad ühiskonnaga ähvarduste keeles. Taoliste ähvardavate vahenditega nagu inimeste hirmutamine elektritootmise vähendamisega, hooldamata maanteede, riigiasutuste töö blokeerimise ja ühistranspordi seiskamisega demokraatlikus riigis poliitilisi eesmärke ei saavutata. Kuid nii Riigikogu kui ka valitsus peavad olema võimelised ühiskonnas dialoogi pidama ja erinevaid nõudmisi kuulama.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Vastasin ka eelmisel nädalal, et väike kasu streikijatele ikka on, haridus- ja teadusminister ju mingid palgatõusulubadused lubadused andis. Tõsi, et need olid küll tingimuslikud.

Streik ei ole aga lahendus, sellepärast arvan, et parem lahendus on arutelu erinevate osapoolte vahel. Ühiskonnas on vaja põhjalikumat dialoogi. Õpetajad ja neid toetanud teised ametite esindajad näitasid oma meelsust valitsuse vastu, aga oma riigi poolt. See tähendab seda, et arro-gantne valitsus on kaugenenud riigist ja rahvast. Õpetajad püüdsid vähemalt valitsust mõtlema panna, kes on kelle jaoks meie väikeses riigis. Ka majanduslikult rasketel aegadel on rahvalt mandaadi saanud valitsusel võimalik leida mõistlikke lahendusi – nii, et inimene tunneks soovi ja uhkust olla väärikas kodanik oma kodumaal.

Urmas Klaas (Reformierakond): 1. Streik andis haridus- ja teadusministrile veelgi tugevama impulsi haridusreformiga alustamiseks. Küllap on nüüd kõigil selge, et vanaviisi enam jätkata ei saa. Olgu siis jutuks õpetajate palgajuhend, õpetajate koormuse arvestus või koolivõrk. Kuigi väga palju räägiti palgast, on selge, et vajalikud on struktuursed reformid, mille üks osa on ka palgaküsimus.

2. Streik ei anna raha juurde. Mõistlik on alati läbi rääkida ja üheskoos võimalusi otsida.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Streik tõi lisaks õpetajate palkadele rohkelt tähelepanu ka kogu hariduse valdkonnale ja paneb ühiskonda arutlema, kuidas minna edasi. Eestis kulutatakse haridusele seitse protsenti SKTst. Võrreldes Euroopa Liidu keskmise tasemega on see väga kõrge. Seda protsenti teiste elualade arvelt kasvatada ei ole võimalik ja raha lihtsalt juurde trükkida teadupärast ka ei saa. Seega näen õpetajate palgatõusuks kahte reaalset katteallikat: majanduskasv ja haridusreform.

Eeldatava majanduskasvu arvelt tõusevad õpetajate palgad alates järgmisest aastast. Ja tundub, et ühiskonnas on küpsemas valmisolek ka haridusreformiks. Õpetajate arv on vaja viia tasakaalu kahanenud õpilaste arvuga, samuti tuleb leida lahendus pooltühjadele koolimajadele. Tunnistagem, et ees seisavad taas rasked valikud, mis puudutavad väga paljusid ühiskonnaliikmeid.

Streigid ei aita kellelgi palkasid tõsta. Riik saab ümber jagada vaid seda raha, mida maksumaksjad on riigile maksnud. Kindlasti ei ole võluvitsaks kaitsekulude vähendamine, sest riigi kaitset ei tohi nõrgestada. Palkade suurendamiseks on üheks valikuks tõsta makse või kehtestada uusi makse! Seda on sotsiaaldemokraadid ka soovinud. Ja seda valikut Eesti rahvas aasta tagasi toimunud valimistel ei toetanud.

Veel on pakutud võimalust võtta võlgu! Taas toetas Eesti rahvas valimistel neid, kes lubasid riigi rahanduse korras hoida. Lõuna-Euroopas on juba hoiatavaid näiteid, milleni võib üle oma võimete elamine ka riigi viia. Tuleb ikka säilitada külm pea ja kaine meel.
Võlg on võõra oma – see tuleb tagasi maksta. Koos intressidega! Eesti riigi rahandus on korras ja nii peab see ka jääma.

Kalvi Kõva (SDE): Loen õpetajate streiki igati kordaläinuks. Õpetajate palgamure leidis laia kandepinda ja ühiskond sai selge signaali: kui me tahame tarka ja arenevat Eestit, tuleb pedagoogide tööd väärtustama hakata. Meeldiv oli see, et nii paljud inimesed olid neil päevil õpetajatega solidaarsed. Lõpuks hakkas ka jää sulama: haridusminister tuli vahetult streigi eel välja esimese palgatõusu pakkumisega, mis küll õpetajate soove ei rahuldanud, aga omas kindlasti märgilist tähendust. Ja need valitsusliidu ministrid ja poliitikud, kes veel õige hiljuti õpetajate probleeme külma kõhuga võtsid, hakkasid kui kooris rääkima, et õpetajad ajavad õiget asja. Soovin õpetajatele edasistes palgaläbirääkimistes edu. Kui vaja, toetavad sotsiaaldemokraadid õpetajaid 2013. aasta eelarvedebattide ajal.

Suuremat palka väärivad mitmete elualade inimesed. Mina olen seda meelt, et alati on parem, kui lahenduste või kompromissideni jõutakse läbirääkimislaua taga. Aga elu on näidanud, et kui miski muu ei aita, tuleb vahel enda eest ka jõulisemalt seista.

Inara Luigas (Keskerakond) ei vastanud.

Priit Sibul (IRL) ei vastanud.

Selle kirje kommentaarid on nüüd suletud.