Praegusel ajal, kus enamik inimesi kirub oma väikest sissetulekut ning üha tõusvaid energia- ja toiduhindu, tundub hullumeelne, et keegi võib teha tööd ilma selle eest tasu saamata. Rehepappideks kasvatatud eestlaste jaoks on ilma rahata millegi tegemine sulaselge lollus. Nagu elu näitab, võib vabatahtliku tööga siiski paljugi korda saata. Tasub meenutada kasvõi paarikümne aasta tagust aega, kui eestlased tegid palju tööd ära talgute korras ja olid oma ideaalide saavutamiseks nõus sööma kasvõi kartulikoori. Selle taustal tundub kummaline, et praegu ollakse valmis oma ligimest reetma või tükkideks rebima tühise isikliku kasu nimel.
Maailmast võib tuua palju näiteid vabatahtliku töö kohta. Näiteks on Jaapanis maavärina ja tsunami järgselt tehtud koristus- ja ülesehitustööd paljuski vabatahtlike toetusel. Üle kogu maailma tegutsevad farmid, mis võtavad läbi aasta vastu vabatahtlikke, kes teevad tasuta talutööd ning saavad selle eest süüa ja peavarju.
Eestis tegutseb rida vabatahtlike ühendusi, osa neist on loodud ühekordseteks kampaaniaaktsioonideks – näiteks „Teeme ära”, millega on võimalik saada tähelepanu ja kuulsust. Ent on ka teisi, mida ei leia ajalehtede esikülgedelt, ent mis pakuvad enam inimese hingele.
Kõige paremad vabatahtlikud asjad ongi need, mis pole kuulsuse saavutamiseks, vaid tulevad südamest. Sellisteks saab lugeda näiteks noorte endi algatatud ja läbi viidud projekte, mis on head kasvõi selleks, et pakkuda igavust tundvatele noortele mingit tegevust. Põlva avatud noortekeskuse juhataja Ako Laugamets ütles teisipäeval Võrumaa kutsehariduskeskuse noorte korraldatud seminaril, et talle meeldib just selline, inimese enda seest tulenev vabatahtlik tegevus. Selle eesmärk pole saada lihtsalt „sulli” ja „feimi”, nagu see enamike projektide puhul kipub olema, vaid annab midagi inimesele endale. See „midagi” on vabatahtliku töö puhul kogemus ja kontaktid, mis kokkuvõttes on alus inimese elujärjele. Selle asemel, et käed rüpes istuda ja kurta, on palju lihtsam midagi ära teha. Vabatahtlikult.