Tunned tukivingu?

Mõni aeg tagasi otsustasid pedagoogid jätkuvalt viletsate, Euroopa Liidus harukordselt madalate palkade tõttu streigi välja kuulutada. Kui esialgu suhtuti õpetajate põhjendatud palganõudmistesse kahtlevalt (kusjuures mõned pedagoogid ise, sealhulgas lasteaiaõpetajad, koguni taunisid reformierakondlaste sagedasti ilmunud ajaleheartiklite demagoogia mõjul pedagoogide streikimisalgatust), siis nüüdseks on õpetajate nõudmiste toetuseks astunud välja märgatav osa ühiskonnast.

Valitsuskoalitsiooni riigi aina õhemaks muutmise kurss on ummikuni jõudnud. Enam ei veena peaministri, sotsiaalministri ja teiste jutud sellest, et sedamööda, kuidas arenevat meil Euroopas imetlemist vääriva kiirusega majandus ning ka sotsiaalsfäär, meie kõigi heaolu aina tõusvat. Et mida madalamaks tehakse maksud, seda rohkem jäävat inimestele raha kätte ja nad ise saavat otsustada, mida nad sellega teevad jne. Aga paraku on Eesti sotsiaaltaristu aina õhemaks hööveldatavas riigis (toda õhukeseks hööveldamist nimetavad Ansip ja Co igakülgselt teaduslikult põhjendatud riigijuhtimiseks!) muutunud niivõrd niruks, et rahvas rändab paremat palga- ja sotsiaalkeskkonda otsides massiliselt välja ning järjest vähem maksumaksjaid jääb kodu-Eestisse. Ja see protsess on muutunud ilmselt pöördumatuks, sest näiteks Soomes, Rootsis, Norras või Saksamaal töötavate noorepoolsete vanemate lapsed saavad sealsetes koolides muukeelse hariduse ning asukohamaa kultuurisuunitluse; kodumaal käiakse aina harvemini. Nemad enam ei seostagi oma edasist elu Eestiga ning sestap on meie valitsuse õhukese riigi kursist kramplikult pime kinnihoidmine rahvale ja riigi tulevikule ilmselgesti hukatuslik. Sisuliselt öeldes: lausa riigivastane.

Teisipäeval ütles üks kolleegidest neljapäevaks plaanitud ühistransporditöötajate ülelinnalise streigi kohta Tallinnas: „See on ju riigivastane!” Riigivastasuse all mõtles ta mõistagi seda, et paljud inimesed ei pääse siis ju töölegi. Nende ametipostile ilmumata jäämine aga kahjustab nii linna- kui ka riigiasutuste normaalset tööd, (era)ettevõtetest rääkimata. Ja nõndaviisi puudu jääv toodanguosa jätab ettevõtjad ilma osast tulust ja sedakaudu laekub riigile vähem maksutulu.

Aga ülelinnalise streikimise mõte selles ju ongi, et juhtida ühiskonna tähelepanu väljaastujate põhjendatud vajadustele. Kui kunagi Lelles põhikooli internaadis elutsesin, panid grupiliidri seisundi saavutanud tugevamad koolipoisid mõnikord nõrgematele rusika nina alla ja küsisid tehtult hirmutaval häälel: „Kas tunned tukivingu?” Seesuguse sammu mõte oli ähvardavalt hoiatada, et nõrgem kaasõpilane, kelle nina alla oli rusikas sirutatud, võtaks asja tõsiselt ega üritaks kuidagiviisi talle esitatud jõudemonstratsiooni eirata. Kui seda tukivingutamist nüüd seostada või lausa võrrelda pikka aega viletsal palgal virelema sunnitute streikimisega, siis on ju päevselge, et valitsuskoalitsiooni sunnitakse ähvardavat tukivingu sisse hingama. Aga kas reformikate juhitav võimuliit suudab-oskab sellest hoiatusest järeldusi teha ning hakkab viimaks ka sisuliselt otsima võimalusi õpetajate jt tegelikult üpris tagasihoidlike palganõudmiste rahuldamiseks? Arvan, et pigem mitte. Sest haridusminister Aaviksoo suvatses teisipäeval teatada: tänavu polevat võimalik mitte minginegi palgakergitus ja alles tuleva aasta 1. jaanuarist tõstetavat noorõpetajate kuutöötasu 700 euroni (ilmselt lähevad sellest summast veel maksud maha), kusjuures praegune number on … 608 eurot! See pisikergitus meenutab hiljutist miinimumpalga tõstmist, kui senisele palganumbrikesele lisati … üheksa eurot ja miinimumpalk tõsteti sellega 290 euroni.

Järelikult on meil septembris taas oodata „riigivastaseid” sündmusi õpetajate ja paljude nendega solidariseeruvate kodanike streikide näol. Sest valitsuskoalitsioon pole esialgu suvatsenud hoiatavat tukivingu tunda ega tunnistada. Järelikult tuleb seda neile nii kaua tunda anda, kuni see ving viimaks sõõrmetesse ja teadvusse jõuab.