Koolipraak ei taha oma õpetajaid näha

Kes oleks võinud uskuda, et saame streiki näha. Eriti veel sellist, kus haritud koolmeistrid jätavad töö protestiks meie enda ja mitte võõra Moskva valitsuse vastu. Sellesama meie enda riigi vastu, mille me veerand sajandit tagasi vabaks laulsime. Tookord piirdus asi vaid sadate tuhandete inimeste tööluusiga Balti keti ajal ja praeguse peaministri maapaos viibimisega ämma juures. Seekord teatavad mitmed võimukandjad, et nemad tänaval läbi ei räägi.

Tundub, et võimumeestel on käes aeg peeglisse vaadata ja endale aru anda, kas nad juhivad Eesti Vabariiki ja rahvast või ajavad siin kellegi teise asja? Miks tuleb neil alati puudu rahast ja oskusest siinset majandust-maksubaasi oskuslikult kasvatada, aga jääb kuhjaga üle põhjendusi, miks peab eestlane elama keskeltläbi neli koda kehvemalt kui eurooplane ja pingutama püksirihma, päästmaks soojal maal haljal oksal elava kreeklase head elu?

Võimul on vedanud, et streigivad intelligendid ja mitte otsekohesed töölised. Töölisi on kodumaale võimude õnneks ja õnnetuseks vähe jäänud, sest kõik hakkajamad on inimväärse elu otsinguil mere taha põgenenud. Kodumaal on vaid streigivõimetud töötud, pensionärid, lisaks pihuga neid, kes streikida ei tohi, ja näpuotsaga neid, kes valmis mässama sellise masu kestmise eest.

Meie võimud on üles ehitanud oma struktuure, aga mitte Eesti majandust. Tulemusena suudab Eesti müügiks toota vaid saastekvoote. Meie tulevase põlvkonna kasvatajate sõrmeviibutus kurdile ja ülbele võimuladvikule on aga hilinenud, sest omal ajal valesti kasvatatud koolijütsid kas demagoogitsevad või vaikivad jonnakalt.

Riigikogul on aeg võtta vastutus. Kuluhüvitused rahas, aga palk Eesti Vabariigi võlakirjades paneks rahvateenrid mõtlema Eesti tulevikule. Kui ikka kümne rikkama hulka ei saa, jäävad seaduseloojatele ja visionääridele vaevatasuks mitte võlakirjad, vaid mõttetud paberitükid.
Kuigi Eesti seadused poliitilist streiki ette ei näe, ei tähenda see, et niisugust asja pole olemas. Eesti rahvas oskab veel laulda.