Praost Rudolf Kiviranna – 100

SÜNNIAASTAPÄEV • Täna möödub 100 aastat eesti kiriku ühe viljakama ja teenekama vaimuliku, praost magister Rudolf Kiviranna sünnist. Sel päeval räägin sulle, armas lugeja, tema eluteest ja jagan temast ka oma mälestusi. Olin aastatel 1991–1992 New Yorgis praost Kiviranna õpilane. Teenisin Lexington Ave. Eesti koguduses noorsootööõpetaja, stipendiaadina.

Suurmees Kiviranna elutee

Rudolf Kiviranna sündis Võrus 22. märtsil 1912. Oma haridusteed alustas ta Võrus. Pärast Võru ühisgümnaasiumi lõpetamist astus ta Tartu ülikooli usuteaduskonda, mille lõpetas magistrikraadiga 1937. aastal. Aastatel 1937–1938 töötas ta Ungaris stipendiaadina, aidates kaasa EELK välissuhete arendamisele. Ta ordineeriti 26. detsembril 1938 Tallinna piiskoplikus toomkirikus õpetajaks.Lühikest aega, aastatel 1940–1944 teenis Rudolf Kiviranna Tallinna Jaani koguduses. Samal ajal oli ta ka Tallinna Lenderi tütarlaste gümnaasiumis usuõpetuse õpetaja. Saabuva punase terrori eest põgenes ta 1944. aasta sügisel koos abikaasa ja kahe väikese lapsega Rootsi.
1947. aastal kandideeris Rudolf Kiviranna vanima eesti rahvusliku koguduse (J. P. on asutatud 1898. aastal ja registreeritud New Yorgi Eesti evangeeliumi luteri usu kogudusena, tegutseb katkematult praeguseni) õpetajaks. Ta valiti koguduse hingekarjaseks.

Rudolf Kiviranna oli Eesti kiriku esindaja Luterliku Maailmaliidu asutamise konverentsil 1947. aastal. Tohutu töö tegi praost Kiviranna aga eesti sõjapõgenike Ameerikasse aitamise aktsiooni käivitamisel ja läbiviimisel. Lisaks usulis-rahvuslik töö väliseesti ühiskonna ülesehitamisel, õpetamisel, innustamisel.

Kannatav Eesti – kodumaa – kuulis õpetaja Kiviranna raadiojutlusi Ameerika Hääle saadete vahendusel ja sealt sain minagi oma mällu esimese pildi oma hilisemast õpetajast.
1948.–1994. aastani teenis Rudolf Kiviranna New Yorgi kogudust väsimatult ja ustavalt kuni oma lahkumiseni igavikku 1994. aasta lõikustänupühal.

Mälestused

Minule on jäänud meelde õpetaja Kiviranna sügavasisulised jutlused, mida ta esitas rahulikul, kindlal toonil kantslist ja kõnetoolist. Ma ei unusta suurt isiksust, kellel olid kõikumatud põhimõtted. Kindel usk Jumalasse ja kindel usk EESTI VABADUSSE. Jah, kirjutasin meelega suurte tähtedega, sest paljudel oli usk sellesse kõikuma löönud. Toon ühe näite. Rudolf Kiviranna põhimõte oli, et ta läheb Eestit külastama vaid siis, kui kodumaa on vaba. Ta ise oli vabadusvõitleja. Tema ja paljud tema aatekaaslased taunisid oma rahvuskaaslaste käitumist välismaal, kes külastasid Nõukogude Liidu okupatsiooni all vaevlevat Eestit, kodumaad. Rudolf Kiviranna ütles mulle, et kui me läheks Nõukogude Liidu saatkonda Eesti NSVsse sõiduks viisat taotlema, reedaksime ISE oma kodumaa ning tunnustaksime Nõukogude viisat ja oma passi vastu võttes Nõukogude okupatsiooni.

Kiviranna külastas esimest korda Eestit üle pika pagulaspõlve taas 1993. aastal. Võimsalt jutlustas ta Võru kiriku kantslis ja tuletas meelde oma kuldset lapsepõlveaega Võru linnas.

Peatan siinkohal oma mälestused ja lasen lugejal rännata vaimus Võru surnuaiale, kus praost Kiviranna väsinud põrm puhkab. Lasen lugejal ise üles leida omad mälestused Rudolf Kivirannast. Mälestused, mis on igavikuliselt raamatutesse raiutud. Rudolf Kiviranna jutluseraamatuisse.


(Autor sai 1995. aastal pärandusena praost Rudolf Kiviranna õpetaja ametiristi.)