Mart Juur ja muidu tsensuur

Mõtlesin, et peaks kah Juurika vastu mingi hagi või avalduse esitama. Heast rahvakombest lähtudes, et kui kellelegi liiga tehakse, ära mine talle appi, vaid löö kiusamisega kaasa! Nii on turvalisem. Demokraatlikum ka, sest ikka tasub olla nii enamuse kui võimu poolel. Pealegi ütleb ju rahvasuu, et sõber koorib sõbra naha.

Pealegi võiks ju põhjustki leida. Eks ole minugi tagasihoidlik elu langenud vanameister Juure terava följetonistipilgu ja -sule alla. Pilti ei pandud, nimi aga küll üles. Nimelt selles raamatus „101 Eesti kuulsust”, mille ärakorjamist ja hävitamist nõutakse, esinen mina või võib-olla minu nimekaim rahvaloenduse vussiajajana.

Laim, mõistagi. Tõtt on nii palju, et noormehel oli tõesti valu ja vaeva e-loendusest läbinärimisega. Peakene ei võta moodsaid tehnoloogiaid. Et on vaja oma häda „feisspukis” kurta, nokkis Juurikas mure üles, keeras vindi peale, valmis.

Nii et …

Nii et kõigepealt laimusüüdistus, sest nii see polnud, teiseks delikaatsete isikuandmete avalikustamine ehk kodanikunime jõhker ärakasutamine literatuursetel eesmärkidel, kolmandaks – kuna midagi paremat pähe ei tule, siis eetika, armas Mart, kus on sinu eetika? Mida iganes see ka tähendaks … Mõtle sellele, Mart, mõtle ometi! Küll juba leidub, kes seepeale väidavad, et sa oled alati üks kahtlane isik olnud ning kui sa ei käiks regulaarselt Kalevi ujulas käte ja jalgadega veemolekule peksmas, oleksid veel vägivaldne ka!

Õigupoolest aga pole lugu sugugi naljakas ega nii palju itsitamist väärt, kui alguses tundus. Lugu on nii hämar ja segane, et tahaks fooliumist mütsikese voltida ning paranoia lippama lasta. Tehtud.

Oletame, et Mart jääbki süüdi – sest tema selle pealkirja „101 Eesti kuulsust” oma raamatule välja mõtles, nagu isegi tunnistanud. Raamatud korjatakse poest, rahad liiguvad. Jokk ja asjal lõpp.

Siis aga jääb lugu silma mõnele vastutaval ametipostil avatud, salliva ja demokraatliku mõtteviisiga isikule. Päris tihti jääb mulje, et nende seas on levinud unenägu: olen järjekordne Kim ja muudan sõrmeliigutusega maailma demokraatlikuks, et tee peal tuleb see muuta Põhja-Koreaks, on valus, aga hädavajalik. Kui te märkate, siis on sallijad need, kes ei tunnista nende omast erinevat arvamust; demokraadid need, kes eitavad iga muud riigikorda. Ammugi siis teistmoodi mõtlemist või maailma tõlgendamist.

Edasi on lihtne. Vaja vaid seadusega ära kaitsta nii-öelda olulised sõnaühendid, nt „Kreeka abipakett”, „Euroopa Liit”, „demokraatia kehtestamine” jms. Iga vastalise teksti võib kohe kohtusse ja edasi tuleriidale saata. Kusjuures see pole mingi tsensuur, kus sellega. Autoriõiguse, patendi kaitsmine, midagi nii üllast ja eetilist, et kohe on.

Naerge, kui tahate, aga paljud hiljem hullud asjad on algul väga naljakad tundunud. Eks ole eelmainitud kahtlustatav Juur, M. kunagi öelnud: „Nali on tihti siis, kui miski loogiliselt lõpuni mõelda, kui aga lõpust edasi, kukub välja midagi jubedat.”