Häbiväärne on see, et Jaak Aaviksoo, kes Väimelas asuva kutsehariduskeskuse oma valimisvankri ette rakendas ja poolteist aastat tagasi vabariigi aastapäeva paiku toimunud valimisdebatil seal oma allkirjaga sinimustvalgeid lipukesi jagas, tahab nüüd Väimela koolilt võtta rakenduskõrghariduse pakkumise võimaluse.

Aaviksoo ei tohi unustada seda, et Võrumaa rahvas valis ta Riigikokku ja ta on Võrumaale selle usalduse eest teene võlgu koos oma kolleegi Ülo Tulikuga, kes pääses Toompeale Aaviksoo asendusliikmena. Nii Aaviksool kui ka Tulikul tuleb nüüd jalad kõhu alt välja võtta ja näidata, et neid ei saadetud Tallinna niisama nalja tegema. Võrumaalt on juba niigi haridusasutusi kooritud, vähemalt Väimela kooli võiks puutumata jätta.

Ühelt poolt võib aru saada, et Aaviksoo kui endine Tartu ülikooli rektor ja Tartu patrioot tahab tugevdada Tartu ülikooli ning suunata osa rahvast Väimelast Tartusse õppima. Teiselt poolt aga on Eestis džinn pudelist välja lastud seoses Tallinna ülikooli laiendamisega, mis ajapikku neelab paratamatult kõik need võimalused, mida seni pakkus ajalooline Tartu ülikool. Tallinna eelis on hea ühendus Helsingiga ja lennujaam, mistõttu on teadlastel lihtsam Tallinnaga asju ajada. Tartu õppejõud juba õpetavad Tallinnas ja kaugel pole see aeg, kus nad pealinna üle kolivad.

Kuivõrd Väimelas pakutavad erialad on põhiliselt tehnoloogilised, siis pole põhjust arvata, et Väimela kooli pitsitamine oluliselt Tartut aitaks. Kui tehnoloogilist kõrgharidust enam Väimelas ei saa, siis liiguvad õpilased sealt mitte Tartusse, vaid otse Tallinna. Sellega on paljud lahkujatest Lõuna-Eesti jaoks jäädavalt kadunud ja selline samm annab hoogu juurde maapiirkondade tühjenemisele.

Kuivõrd rakenduskõrghariduse kadumine Väimela koolist toob endaga kaasa ajude äravoolu ning kannatab oluline piirkondlik teadus- ja hariduskeskus, siis tuleks Väimelasse pigem haridust juurde anda, kui seda ära võtta. See oleks riigimehelik käitumine.