Kuigi Reformierakonna toetus rahva hulgas on viimastel kuudel kiiresti kokku kuivanud ja tundub, et erakonnast enam nii-öelda elulooma ei saagi, on sel erakonnal siiski veel võimalus. Eeldus muutusteks on oma vigade tunnistamine.

Nädalapäevad tagasi Reformierakonna Võrumaa piirkonna juhiks saanud Aivar Rosenbergi seisukohad annavad alust arvata, et erakonna jaoks ei ole kõik veel möödas. Elu näitab, et kui „oravad” Toompeal on sideme rahvaga kaotanud, siis erakonna maakondlikes organisatsioonides teatakse hästi, mis tegelikult toimub.

Rosenbergil on õigus, kui ta ütleb, et inimesi tuleb rohkem kuulata. Eelkõige kehtib see Reformi-erakonna enda kohta, kus tähtsad ninad Toompeal peaks rohkem kuulama, mida neile allorganisatsioonidest räägitakse. Ja kui nad seal Toompeal on unustanud, kuidas teisi ära kuulata, siis tuleb ka need tegevused meelde tuletada. Praeguse Reformierakonna kriisi lahendamiseks pole midagi lihtsamat, kui hakata kuulama oma erakonna enda liikmeid.

Ühelt poolt on selge, et muutused ei sünni üleöö. Poliitilise kultuuriga, mille arendamine on kriisiaastatel unarusse jäetud, tuleb aga pidevalt tegeleda. Nagu kirjutas eilses Päevalehes poliitikaasjatundja Marju Lauristin, on demokraatia arendamine valijate ja valitavate pidev ühine pingutus, erakondade ning vabakondade, poliitikute ja asjatundjate kriitiline mõttetöö ning kodanike igapäevane valmisolek avalikes asjades osaleda.

Oma osa Reformierakonna praegusel kriisil on kindlasti ka erakonna lihtliikmetel, samuti valijatel. Nagu viitas Aivar Rosenberg, on inimesed ise passiivsed. Kodanike passiivsus pole millegagi põhjendatud, sest riigi ülesehitamine ja arendamine on kõigi kodanike, mitte ainult juhtkonna ülesanne.

Need Reformierakonna liikmed, kes praegu ajakirjanduse vahendusel oma probleeme lahendavad, peaks samuti peeglisse vaatama, sest erakonna sees on olemas kõik võimalused poliitika ja juhtkonna kritiseerimiseks. Kui teatud asjad on tegemata jäänud, siis ei saa selles süüdistada ainult partei juhtkonda.