Nädalavahetusel olin Tallinnas ja osalesin Eesti kaitseväe üritustel, millega tähistati Tartu rahu aastapäeva. Olen kaitseväelt alati kutseid saanud, kuna töötasin aastaid tagasi kaitseväe peastaabis ja pidasin Tallinna Eesti Maja.

Heli tegi sellest kutsest suure numbri ja kui ma pealinna jõudsin, käskis tal mul end korda teha, et tsiviliseeritud välja näha. Pidin tegema maniküüri, s.t oma käed korda ja käima juuksuris. Ka käskis ta mul end jälgida, et ma omaette kõndides ei nohiseks ega muud moodi ei häälitseks.
Äkki taipasin isegi, et olin hakanud tähelepandamatult omaette rääkima, kuna ma olen pidanud nii palju aega olema üksi. Eks ma maal talus tõesti räägin kõva häälega nii endaga kui ka oma loomadega.

Enne õhtusele pidulikule vastuvõtule minekut Estonia teatris võttis Heli välja ka president Meri poolt mulle annetatud medali ja kinnitas, et just täna on see päev, mil ma pean seda kandma. Nojah, minul on üks, aga Helil on kolm auraha.

Jõudsime Estonia teatri ette, mille uksel seisid auvalves kaks kaitseväelast ja andsid meile au. Mu naine vabandas, et oli kutse koju unustanud, tema vabandus võeti vastu ja me pääsesimegi kohe majja.

Kui Riigikogu esimees Ene Ergma oli oma tervitussõnad öelnud, meenusid mulle möödunud ajad ja paljud kontserdid, mida ma olin Estonias külastanud.

Õhtu algas Estonia kontserdisaalis Tubina reekviemiga RAMi meeskoori ja kaitseväe orkestri esituses, orkestrit juhatas Peeter Saan. Saal oli rahvast pilgeni täis. Tubina reekviem on pühendatud Vabadussõjas langenuile. Muusika, koor, solistid – kõik olid viimase peal. Ainukesena valmistasid mulle raskusi Henrik Visnapuu luuleread, mille sõnum oli, et tore on surra noorelt oma isamaa eest. Arvan, et sel ajal, kui Tubin Rootsis oma reekviemi kirjutas, tundus talle õige kasutada just seda Visnapuu mõtet, aga praegu, istudes saalis koos noorte kaitseväelaste ja eakate poliitikutega ning kuulda vanemaid mehi laulmas noorena suremisest, ei ole see minu meelest siiski sobiv. Ega ma olnudki oma arvamuses üksi. Panin tähele, et ajal, mil koor neid sõnu laulis, vaatasid kaks minu ees istunud naisohvitseri teineteisele imestunult otsa ja raputasid päid. Muusika oleks võinud olla inspireerivam ja tujutõstvam, mitte nii sünge, ülistades noorte meeste kangelaslikku langemist lahingus.

Pärast kontserti pakuti suupisteid. Saime Heliga rääkida mitmete vanade sõpradega – mina polnud mõnda neist juba aastaid näinud. Mul oli väga hea meel kohtuda Tõnis Nõmmikuga, endise Eesti kaitseväe peakaplaniga – ma ei uskunud, et ta saab varsti 80 aastat vanaks! Ta näeb väga nooruslik välja, ainult et medalite hulk, mis tal rinnas oli, kiskus teda oma raskuse all vasakule poole kaldu. Veel üks mees, kes polnud sugugi muutunud, oli Boris Mäemets oma fotoaparaadi ja laia naeratusega. Temal peaks küll olema üks kõige suuremaid ajalooliste fotode kogusid Eesti kaitseväe kohta juba nendest aegadest, kui kaitseväe eesotsas oli kindral Aleksander Einseln.
Kohal oli ka president Rüütel abikaasaga ja mul oli hea meel, kui ta mulle eemalt tervituseks noogutas.

Väga paljudest minu endistest kaastöötajatest paarkümmend aastat tagasi olid nüüd saanud kindralid ja kolonelid. Aeg lendab tõesti kiiresti!

Sel õhtul tundsin end päris kõrvust tõstetuna ja tähtsana, et nii paljud tuntud inimesed tulid minuga juttu ajama ja tundsid huvi ka mu medali vastu.

Pärast vastuvõttu läksime Heliga jalgsi koju. Sadas vaikselt lund ja meie mõlema tuju oli hea. Kodus heitsin pilgu kutsele, mis oli lauale ununenud. Kutsele oli kirjutatud „Heli Suviste abikaasaga”. Ega ma olnudki sellest väga löödud.