KÜSIMUS–VASTUS • Sotsiaalministeeriumis on parasjagu käimas haiglavõrgu arengusuundade koostamine aastani 2020, mille käigus pannakse märtsi lõpuks kokku riiklikult oluliste haiglate loetelu. Ministeeriumi kava järgi kaotavad üldhaigla staatuse kõik haiglad neis maakondades, kus elanike arv jääb alla 40 000. See tähendab, et Kagu-Eesti 100 000 elaniku peale ei jää alles ühtegi üldhaiglat ning inimesed peavad hakkama traumade ja sünnitustega pöörduma Tartusse ning mitmes muus osas abi otsima Tartu ülikooli kliinikumi niigi ülerahvastatud koridoridest.

Kuivõrd Eesti elu korraldab rahvas ja rahvas on omakorda andnud elu korraldamise õiguse neljaks aastaks Riigikogu liikmetele, küsisime Kagu-Eestist valitud Riigikogu liikmetelt, mis nemad arvavad üldhaiglate sulgemise plaanist Kagu-Eestis. Küsimused olid sõnastatud nii:

1. Viimasel ajal on olnud juttu Lõuna-Eestis asuvate haiglate (Põlva, Valga ja Võru) kaotamisest ning vaid ühe piirkondliku haigla, Tartu Maarjamõisa haigla alles jätmisest, mis te sellest arvate? Kas väiksemate haiglate kinnipanek on õigustatud? 2. Kas te ise või teie lähedased on tarbinud Lõuna-Eestis asuvate haiglate teenuseid ja kuidas olete rahul teenuste kvaliteediga?

Vastused on toodud vastamise järjekorras.

Ülo Tulik (IRL): Sotsiaalministeeriumi ametnikud tutvustavad üle Eesti uut dokumenti, mis kannab sellist nimetust nagu „Haiglavõrgu arengusuunad aastani 2020”. Selle eesmärk – optimaalne ja jätkusuutlik haiglate võrgustik, mis tagab ohutute ning kvaliteetsete eriarstiabi teenuste kättesaadavuse ja ressursside ratsionaalse kasutamise – on üllas, aga meile vastuvõtmatu. Asja tuum on selles, et plaanitakse kogu Lõuna-Eestis (Põlva, Võru, Valga) korraga vähendada arstivalvete arvu praeguselt kolmelt-neljalt ühele. See tähendaks, et ligemale 100 000 elanikuga regioonis kaoks ööpäevaringne traumade käitlemise võimekus. Pole kirurgi valvet, pole intensiivravi võimekust, pole erakorralist tööd.

Olen rääkinud paljude meditsiiniala asjatundjatega ja nad räägivad seda, et Lõuna-Eesti haigla on see, mis peab jätkama senise töökorraldusega ning siin ei tohi midagi sellist lasta toimuda. Sotsiaalministeerium on võtnud ainukeseks kriteeriumiks maakonna elanike arvu ja see on vale lähenemine. Kümme aastat tagasi rootslaste tehtud haiglavõrgu arengukava kohaselt oli üheks kriteeriumiks ühe tunni kaugune sõit või 70 kilomeetrit üldhaiglani. Ei ole mingit põhjust seda mitte arvestada. Mina võitlen praegu selle eest, et Lõuna-Eesti haiglas säiliks neli arstivalvet ja sellega seotud haigekassa rahastamine. Seda on toetanud spetsialistid ja usun, et kabinetivaikustes tekkinud plaan visatakse ajaloo prügikasti ja see jääb siiski kellegi ametniku mõttevälgatuseks. Tean, et selle plaaniga seoses kaotame umbes kolmandiku Lõuna-Eesti haigla töökohtadest ja juba see on lubamatu ajal, kui räägime riigiasutuste äratoomisest pealinnast. Lisaks meditsiinilistele argumentidele on teema puhul oluline ka kaitsepoliitiline aspekt, kuna Kuperjanovi pataljon ja lahingukool asuvad meie maakonnas.

Olen ise tarbinud mitmeid kordi Lõuna-Eesti haigla teenuseid ja olen nendega alati rahul olnud. Minu õde, kes tarbis neid hiljuti, on väga tänulik, et kavandatud plaan ei ole veel ellu viidud. Tema vajas väga kiiret reageerimist ja arsti uskudes oleks Tartu tema jaoks kaugeks jäänud.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Mina ei ole sellist haiglate kaotamise juttu kuulnud. Kindlasti jäävad haiglad Põlvasse, Võrru ja Valka. See aga ei tähenda seda, et pidevalt ei peaks tegelema parima võimaliku ravi kättesaadavusega Lõuna-Eesti inimestele. Kui parimat ravi on võimalik saada Maarjamõisast, tuleb inimestele võimaldada see arstiabi Tartus.

Õnneks ei ole viimasel ajal minu lähedased haiglate teenuseid vajanud.

Urmas Klaas (Reformierakond): 1. Tegemist on spekulatsioonidega. Ettevalmistamisel on uus haiglavõrgu arengukava ja ma ei ole küll aru saanud, et keegi tahaks meie haiglaid kinni panna. Minu teada ei ole Tartu Maarjamõisa haigla kummist ja ka kõige parema tahtmise korral ei mahu kõik Lõuna-Eesti haiged sinna ära. Peaksime enam keskenduma sellele, et nii maakonnahaiglate kui Tartu ülikooli kliinikumi vahel oleks tööjaotus korralikult paigas. See tähendab seda, et mis on jõukohane, seda tuleb ravida maakonnakeskuse haiglas. Haiguseid, mis nõuavad kõrgema etapi haiglat, tuleb ravida ülikooli kliinikumis. Oluline on, et patsient saaks kiiresti adekvaatse diagnoosi ja kõige parema ravi.

2. Nii ma ise kui ka minu lähedased on kasutanud Põlva haigla abi ja oleme arstiabiga alati rahule jäänud. Keerulisematel puhkudel on tulnud otsida abi ka ülikooli kliinikumist.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Väikeste maakonnahaiglate kinnipanek oleks suur rumalus ja ei ole argumente, mis räägiks kinnipaneku kasuks. Haiglate kinnipanekul oleksid väga kurvad tagajärjed ja see ei mõjutaks ainult arstiabi kättesaadavust, vaid ka piirkonna elu laiemalt.

Haigla on kui maakonna süda ja kui süda lakkab töötamast, siis selle negatiivne mõju meie maakondadele on päris suur. Kindlasti vähendaks selline samm inimeste turvatunnet ja suurendaks inimeste lahkumist Kagu-Eestist.

Vaja oleks, et maakonnahaiglad spetsialiseeruksid mingile kindlale tegevusele. Vastastikune omavaheline konkureerimine ei tule neile kuidagi kasuks. Hea näide on Põlva haigla, mille sünnitusosakond ei ole tuntud ainult Eestimaal, vaid ka piiri taga. Eelmisel aastal käis Põlva haiglas sünnitamas 70 Venemaa kodanikku ja selle teenuse osutamise kaudu jäeti Põlvasse vähemalt 70 000 eurot.

Olen ise mitmel korral olnud Põlva haigla patsient ja olen alati nende pakutavaga rahule jäänud. Viimasel külastusel tehti põlvele süst ja põlvevalu on unustatud.

Kindlasti on inimesed rahul ka Valga ja Lõuna-Eesti haiglas pakutavaga ning nad ei kujuta ette, et lihtsamate ravijuhtude puhul peaks minema ravile Tartusse.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Ainuüksi Põlva, Valga ja Lõuna-Eesti haigla kaotamise mõte on minu meelest kuritegu eesti rahva vastu, rääkimata veel konkreetsest kavast nende haiglate tegevuse piiramise kohta. Viimasel ajal on moodi läinud Nõukogude Eesti ja uue Eesti Vabariigi võrdlemine. Ei taha küll endisi aegu üleliia kiita, kuid haiglate sulgemise poliitika näitab ju selgesti, kuivõrd hoolitseti rahva tervise eest nõukogude ajal rohkem kui praegu. Kolme maakonna keskustesse ehitati tol ajal võimsad kaasaegsed haiglad. Nüüd me vaid sulgeme haiglaid, uusi juurde rajamata.

Olen arstidega palju suhelnud ja kõik nad on kiitnud neid haiglakomplekse, mis praegu Lõuna-Eestis on. Kui me nüüd neid tõepoolest ei suuda majanduslikult ülal pidada, siis tuleks rahulikult järele mõelda, kuidas ikka saaks väiksemate kuludega neid tervishoiukeskusi säilitada ja eesti rahva tervise eest hoolitseda. Kerge on kõike lõhkuda, sulgeda ja vähendada. Raske on kunagi lõhutut uuesti üles ehitada.

Head lugejad! Tuletan meelde, et ainukesena Põhjamaadest on Eestis haiglad eraõiguslikud aktsiaseltsid, kelle eesmärgiks on kasumi teenimine. Seda praktikat ei tunne Soome, Rootsi, Norra, Taani. Neis riikides on riiklik tervishoid, meil aga elanike arvelt lisandväärtust teeniv süsteem. Haiglad on huvitatud mitte niivõrd puusaoperatsiooni õnnestumisest, kuivõrd nende operatsioonide üldarvu tõstmisest. Viimase näitaja alusel saab haigla haigekassalt raha. Eesti haiglate süsteem on ammu unustanud inimese. Ta eksisteerib vaid tänu kasumi tootmisele, ehk siis süsteemi iseenese säilitamise huvides. Pealegi kehtib ikka ajast ja arust süsteem, kus patsientidele mõeldud ravirahadest remonditakse ka vanu haiglaid ja ehitatakse uusi. See raha peaks tulema riigieelarvest, mitte aga haigekassa eelarvest. Eesti meditsiinisüsteem ei ole minu meelest praegusel kujul küll jätkusuutlik.

2. Meedikud on Kagu-Eesti haiglates väga head ja vastutulelikud. Toon näiteid. 1) Remontisin Põlvas autot. Kogemata lasin puuriga sõrme sisse. Jooksin kohe Põlva haiglasse. Mõne minutiga oli sõrm desinfitseeritud ja seotud. Pandi veel teetanuse süst ka tagumikku ja anti lisaks paber, et lähema kümne aasta jooksul olen veremürgituste eest kaitstud. 2) Üks minu sugulane lamas Otepää haiglas. Käisin tal tihti külas ja veendusin, kui inimlikult seal haigete eest hoolitseti. 3) Valga haigla on vaid kiidusõnade vääriline, teenindab hoogsalt ka naabreid lätlasi.  

Mõistan, et suurtes haiglates on ravi kvaliteet kõrgem, et seal on arstide tase väga hea ja tehakse raskeid ning keerulisi operatsioone. Ülim tänu neile selle eest! Ent samas ei tohi unustada, et enamik meie tervisehädasid ei ole alati väga rasked ja nende ravimiseks piisab küllalt maakonna tasemest. Pealegi on ju patsiendile pikad sõidud mõne väiksema hädaga Tallinna või Tartusse väga koormavad ja stressirohked.

Mina toetan ning seisan Riigikogus igati Põlva, Valga ja Lõuna-Eesti haigla allesjätmise ning praeguse raviteenuste taseme ja hulga säilitamise poolt. Olen korduvalt Reformierakonna ja IRLi poliitikuile Toompea saalis deklareerinud: jätke Kagu-Eesti haiglad rahule! Minister Maret Maripuu tahtis neid kärpida, aga juhtus nii, et minister ise kärbiti ära.

Rein Randver (SDE): On tunne, et haiglate staatuse muutmiseni tahetakse jõuda läbi niinimetatud kiirabitöö ümberkorraldamise. Kiirabi toimimises ei toetuta mitte mingisugustele uurimustele. Haiglad teevad tõsiseid investeeringuid. Otsustamise piiriks on tõmmatud 40 000 elanikku. Miks? Meie piirkonnas ei arvestata naaberriigi patsientidega ja et teenused meditsiinis ei toimi sujuvalt. Esmatasandi korraldamisel on pidevalt probleeme, ei ole piisavalt perearste. Hooldusravis on piirkondade vahel võitlus raha pärast. Kui ikkagi piirkondade eripära arvestamata tehakse meie haiglatele ära, siis on küsimus, kuidas meie inimesed hakkavad liikuma elukoha ja suure haigla vahel?

Olen Valga haigla tööga kursis ja tööd tehakse seal hästi.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Sellised jutud väikelinnade haiglate sulgemisest on kindlasti ülekohtused maakondade elanike kui ka haiglas töötava personali suhtes. Meedikutel kaob perspektiivi tunne, millega kaasneb suurematesse meditsiiniasutustesse või välismaale tööle ja elama suundumine. Kui kohalikud elanikud peavad sõitma kaugemale näiteks eriarsti abi saama, tekitab see ebamugavusi mõlemale poolele. Jätkuks vähemalt otsustajatel mõistust, kes haiglavõrgu arengukava ette valmistavad, jätta alles sama meditsiiniline teenindustase kolme maakonna keskuses praegusel tasemel! Põlva haigla on kohalikele inimestele ülivajalik ja sealsed töötajad on olnud väga abivalmid ning vastutulelikud nii palju kui minul või minu lähedastel on olnud vaja sellesse majja pöörduda. Paljukiidetud on sünnitusosakond, osutades teenust ka Venemaa patsientidele, taastusravi ja kindlasti ka kirurgia.

Olen kindel, et ka Võrus on meditsiiniline teenindus heal tasemel ja kohalikul inimesel on võimalus igal ajal oma tervisemuredega lähedalasuvasse, kohalikku meditsiiniasutusse pöörduda.

Väga kahetsusväärne oleks, kui mõni valitsuse osapool hakkab jõuga jälle meditsiinis regionaalpoliitikat tegema, hävitades taas selle, mis inimestele igapäevaselt oluline, ja tuues asemele mõne riigiasutuse, lõhkudes omakorda selle toimiva asutuse.

Valdo Randpere (Reformierakond) ei vastanud.
Inara Luigas (MTÜ Demokraadid) ei vastanud.
Priit Sibul (IRL) ei vastanud.
Kalvi Kõva (SDE) ei vastanud.