Paha küll kraaksuda: võiski arvata, et selle harta-jääkeldri-rahvakoguga nii läheb, aga mis sa teed? Eriti, kui ei olda üksi. Mitmedki targemad pead ennustasid, et eks ta üks riiklik uduprogramm ole, näitamaks, kuidas ikka rahvast kuulda võetakse, rahval otsustada lastakse. Et kõik on sõltumatu, vabakond, värk. Südame kutsel, õhu ja armastuse eest, demokraatia nimel.

Tubli Andres Raid pani tegelikult i peale täpi ära, kui pressis välja, et rahvakogu ettevalmistamiseks on presidendi kantselei rahadest ängatud 290 000 neorubla. Teate ju küll – kes maksab, see tellib ka muusika. Kelle leiba sööd, selle laulu laulad. Moodsalt: follow the money. Täpp on i peal olemas, i ise aga pikem, kui arvatagi võiks.

Interneedus on üks tore leiutis. Tasub vaid luusima minna, kaema, mis organisatsioonid need õige on, mis nüüd rahvaalgatust korraldavad. Oi, põnev on, vägagi põnev. Piirdutagu siin vaid riiklike rahade üleslugemisega, kuigi ka niinimetatud „muud allikad” võtavad ikka juhtme lahti.
Ühe rahvakogu tegijaorganisatsiooni, Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu netiküljelt www.ngo.ee leiab ettevõtte 2011. aasta majandusaruande. Seal on kirjas, et 85 protsenti tuludest tuli avalikust sektorist, mis ju tegelikult teadupärast riiki tähendab. Tulu, millest jutt, oli 320 000
euro suurune, riigi raha seega 272 000 eurot. Tubli töö eest tõusis tol aastal tegevjuhtkonna palk 22 protsenti, tööjõukulud 28 protsenti. Hea aasta oli vist. Kuidas teil?

Lühend NGO on sõnadest „non-governmental organization”, mis tähendab valitsusvälist organisatsiooni, aga on ka väljend QUANGO ehk quasi-ngo, s.t ennast mittetulundusena välja pakkuv riiklikult rahastatud ettevõte. Nii vahemärkuseks.

Teine, e-riigi Akadeemia, on valitsuse asutatud. Tõsi, koostöös Avatud Ühiskonna Instituudi ja ÜRO arenguprogrammiga. 2009. aasta majandusaruande järgi, mis on üleval nende internetileheküljel www.ega.ee, sai see ettevõte riigilt 2 575 958 krooni mitmesugusteks projektideks. Ingliskeelne variant tõlgib e-riigi ümber e-governance’iks, mis peaks e-valitsemist tähendama. Akadeemia tolle aasta tulust, mis oli 6 895 018 krooni, moodustab riigi raha siis 37,35 protsenti.

Sihtasutus Eesti Koostöö Kogu on presidendi loodud – ehk siis ikkagi riigi algatus. Presidendi kantselei 2012. aasta eelarve, saadaval www.kadriorg.ee, annab teada, et see maksab 230 082 eurot aastas.

Ja muidugi on moodne oraakel, tõe valitseja ehk siis poliitikauuringute keskus Praxis, mis ennast sõltumatu mõttekojana välja pakub. Tunnistades oma leheküljel www.praxis.ee, et pool sissetulekust tuleb riigilt. Arvutage ise, kui palju on pool 2011. aastal Praxise tasku pandud 924 736 eurost. See putka on ülepea täiesti omaette teema. Aga jäägu. Praegu.

Eesti Väitlusselts, mis 14 000 euro eest päästeametit koolitanud, on juba väike tegija. Kuigi ei mahu pähe, milleks see koolitus – et sõnaosavalt seletada helistajale: teie maja tegelikult üldse ei põle? Julm nali.

Presidendi mõttekoda ei tasustata, Domus Dorpatensis paistab ise hakkama saavat. (Kui soovite, võite süüdistada, et mul on kaks sõpra mõttekojas ja tartlane tartlast ei hammusta, heh!)
Kokku tuleb ikkagi, et rahvakogu tegijate hulgas on palju sellist seltskonda, kes väga sõltub riiklikust rahastamisest, nimetagu end nii sõltumatuks kui tahes. Ongi ikka õigesti vist kraaksutud, et korraldama valitakse riiklikult heakskiidetud asutused ja organisatsioonid, et mitte kalduda peajoonest kõrvale. See tähendab demokraatlikest väärtustest või mis nad on.

Pole vist väga tõenäoline, et selline punt hakkaks riigi toitvat kätt hammustama. Lased mingi vale ettepaneku läbi, tskae, võib-olla satub kuskile ministeeriumi etteotsa isik, kes esitab kardetud küsimuse: „Miks ma peaks teile raha andma?” Ega annagi! Näiteks …

On tähelepanuväärne, et rahvakogu leheküljel on täiesti eraldi nimekirja lükatud erakondade esindajad. Umbes: „Püsige oma boksis, kilekottidega mehed.” Ometi võiksid härrad Korobeinik, Saar, Toobal ja Riisalo mingil hetkel, kui niinimetatud sõltumatud eksperdid ja analüütikud väga esinema kipuvad, esitada vaikse küsimuse: „Kes on teid volitanud? Valinud?” Olgu meie paljukirutud valimissüsteem, nagu ta on, aga meil on siiski hääled ette näidata. Rohkem kui teie null …

Tegelikult on tegijad ju määratud ja kavatsevad omakorda määrata, olgugi et kavalate valemite kaudu, selle 1000 või 500 inimest, kes siis kõiki hiilgavaid ettepanekuid, kui on need kimbustatud ning valitsevale korrale ohtlikud liialdused välja selgitatud, arutama hakkavad. Nii võib küsida küll, et kuivõrd see ikka on rahvakogu? Mis on sel müütilisel „rahval” sellega pistmist või selles osas ütlemist?

Kisub masendavaks, seega nüüd pisut nalja. „Põhieesmärk on arendada rahva teadlikkust, poliitilist kultuuri ja kodanikualgatust ning luua demokraatiamehhanism, et aidata kaasa tegelikul rahvavõimul ja tasakaalustatud majandusel rajaneva ühiskonna loomisele, kus on tagatud kõik inimõigused.” Kõlab tänapäevaselt, eks. Aga tegelikult on see pärit 25 aasta tagant, rahvarinde missioonikirjeldusest. Midagi sarnast kogul ja rindel on. Ametliku ajaloo järgi tekkis ju rinne nii, et lugupeetud kodanikud jäid pärast telesaadet stuudiosse lobisema ja otsustasid rahvaliikumise luua. Kurjemad keeled on hiljem väitnud, et puhta julgete meeste komitee algatus.

No vaevalt, ma nüüd küll oma õppejõudu Marjustini ei kahtlustaks. Küll aga võib olla üsna kindel, et partei ja komitee olid rahvarindest ette teadlikud ning andsid oma loa, ilmselt samuti auru väljalaskmiseks. Las jutustavad, peaasi, et ei roni tänavatele pahandust tegema.

Tolle aasta 24. veebruar on päev, mida paljud meenutada ei taha. Tol aastal läksid punalipu alla poisid, kes ülikooli sisse ei saanud. Tol aastal küsiti ülikooli sisseastumisel, kas kavatsetakse oma elu siduda NLKPga. Kui ikka poleks mingit rinnet tahetud, poleks ka lubatud.

Ja rahvarinde nimi oli ju alguses: rahvarinne perestroika toetuseks. Igati riigitruu. Eks või ka praegu Eestis toimepandavat üheks lakkamatuks perestroikaks nimetada. Mis on perestroika muud, kui reform vene keeli. Meil ju ajab üks reform teist taga …, aga lubatud
õnnemaad ei paista nagu kuskilt. Tuttav.

Aga sellega sarnasus lõpebki. Rahvarinne läks ju käest ära, perestroikatoetajast Eestimaa rahvarindeks. Rahvakogu käest ära ei lähe, kogutagu kokku tuhandene sotsioloogiline valim või viiesajane. Manipuleeritakse ilusasti õigeid otsuseid tegema, heh, kas või vastutasuks tasuta Tallinna-ekskursiooni eest.

Õnneks tegid raevukamad ja maavillasemad omal ajal vastukaaluks Eesti Kongressi … ning üldse läks lõbusaks ja lootusrikkaks.

Ega see ajalugu alati ka farsina korduma pea.