Viimasel ajal on meedias olnud palju juttu Jana Toomist ja tema intervjuust, milles ta väitis, et Eesti riik ning eesti rahvas surevad välja. Mõned poliitikud on avaldanud arvamust, et ta tegi seda vaid venelaste häälte püüdmiseks. Paljud Eesti venelased ei oska praeguseni eesti keelt ja nende lastel on raske õppida eesti koolis. Paljud ei õpigi seda kunagi ära, põhjuseks kas tahtmatus või suutmatus seda teha.

Ka akadeemik Endel Lippmaa on avaldanud sama mõtet mis Toom, aga teda pole selle eest keegi hukka mõistnud. Mulle oleks märksa rohkem meeldinud, kui meie poliitikud oleksid öelnud, et nad ei poolda Jana Toomi seisukohta, aga nad austavad tema õigust oma arvamus välja öelda. Kas mitte selles ei väljendugi sõnavabadus?

Mäletan, kuidas Ameerika Kodanikuvabaduse Liit võitles Ku Klux Klani ja ka neonatside õiguse eest USAs. Mustanahalised ja juudiorganisatsioonid pidasid kodanikuvabaduse liitu kommunistlikuks organisatsiooniks, kes õõnestab rahva moraali. Ometi, kui väiksem osa rahvast ei tunne end vabalt, siis ei ole keegi meist vaba.

Poliitik, kes on sattunud meedia orbiiti, peab arvestama sellega, et kõik, mis ta kunagi on teinud või mis temast on näiteks filmilindile jäädvustatud, tuuakse nüüd päevavalgele. Selle asemel et neile tänulik olla hästi tehtu või kavandatu eest, karistatakse neid, sest mitte keegi ei saa ju kõigile meeldida. Mõned kardavad juba sellepärast poliitikasse minna või ka avalikult sõna võtta, et mitte sattuda tõsise uurimise objektiks – mine tea, mis tempe ollakse nooruse tuhinas tehtud.  
Kuhu me sellega välja jõuame? Poliitikuteni, kel pole kunagi ühtki säravat ideed, kes ei julge avalikult välja öelda midagi, mis võiks kedagi solvata või kellelegi mitte meeldida. Need on inimesed, kes valitakse välja välimuse järgi nagu näitusekoerad ja kes peavad meid juhtima. Mida vähem neil öelda on, seda parem. Just seetõttu tunduvad meie poliitikud nii kehvad ja saamatud. Nad lihtsalt kardavad kaotada oma töökohti, kui nad valel ajal ja vales kohas oma suud paotavad.
Kõik me oleme inimesed ja me areneme elu jooksul nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Lapsena hakkasin ma vastu kõigele, mida vanemad mulle peale surusid, seda juba põhimõtteliselt. Vabaarmastus, mis tuli 1960. aastatel, oli vastureaktsioon 1950. aastate sõjaväelaslikule kasvatusmeetodile. Sõjavastased liikumised tekkisid vastukaaluks mõttetutele sõdadele, kus hukkus palju noori.

Ent me pole ju kogu aeg sellised olnud. Bill Clinton tunnistas, et oli nooruses proovinud marihuaanat, aga pidas vajalikuks lisada: „Ma ei tõmmanud seda alla!”

Üks uus uurimus kinnitab seda, mida me teame juba ammu: irratsionaalne hirm toidab poliitilist ja sotsiaalset konservatismi. Uurimuse järgi on olemas tugev korrelatsioon sotsiaalse hirmu ja immigratsioonivastasuse vahel. „Ei ole nii, et konservatiivse eluhoiakuga inimesed on rohkem hirmul, vaid kartlikud inimesed on konservatiivsemad. Need, kes kardavad muutusi, ebakindlust, inimesi, keda nad ei tunne, ja asju, mida nad ei mõista, toetavad enam poliitikat, mis annab neile kindlustunnet,” öeldakse selles uurimuses.

Kui poliitikud on vabad hirmust oma arvamust avaldama, siis saab nendega ka vaielda ja lahendada tõsiseid küsimusi. Vastasel korral lõpevad kõik vaidlused tühja jutu puhumisega.

Ega mina ei ole Jana Toomi fänn. Tegelikult ei teagi ma temast suurt midagi peale selle, et ta kuulub Riigikokku ja on seega rahvasaadik. Ta peab tegema oma tööd ja esindama oma valijate huve. Kui ta seda teeb, siis ei saa me nõuda temalt kodakondsuse äravõtmist või Riigikogust lahkumist. Meil on iibega probleeme ja selle asemel et sõnumitooja hukata, peaksime probleemile otsa vaatama.