KÜSIMUS–VASTUS ❯ Veebruari algul saabunud elektriarved üllatasid paljusid tarbijaid, sest need kerkisid võrreldes möödunud aastaga kuni 50 protsenti. Eriti olid üllatunud niinimetatud Kindla elektripaketi valijad, sest neil oli elektri hind vastupidiselt loodetule kõrgem kui börsipaketi valinud klientidel. Kiire hinnatõus tõstatas omakorda küsimuse, kas üleminek vabaturule oli õigeaegne ja piisavalt hästi ette valmistatud?

Elektrihind on praegu teema, millest räägitakse nii tänaval, köögis, magamistoas kui ka saunalaval. Nii uurisime seekord Riigikogu liikmetelt, milliseid olid nende esimesed elektriarved ja kuidas nad jäid rahule vabaturule ülemineku protsessiga. Täpsemalt olid küsimused sõnastatud nii:

1. Praeguseks peaks olema käes esimesed vabaturu elektriarved. Milline oli teie kogemus seoses sellega? Kuidas elektrihind võrreldes varasemaga muutus? 2. Kuidas jäite rahule elektrienergia vabaturule ülemineku protsessiga? Kas midagi oleks saanud teisiti teha? Kas oleks tulnud asja edasi lükata, nagu seda tehti Lätis ja Leedus?

Vastused on toodud vastamise järjekorras.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Minul kasvas elektriarve 21 protsenti ja rahasse ümberarvestatult on see päris suur summa. Samas tunnetan, kuidas osa inimesi on tõeliselt hädas ja kuidas selline suur hinnatõus mõjub perede eelarvetele.

Tean ühte maaperet, kes lülitas elektriboileri välja ja soojendab vett puudega köetaval pliidil. Nende elu pöördus seega eelmisesse sajandisse tagasi.

Samas on elektri järsu hinnatõusuga hädas nii omavalitsused kui ka ettevõtjad. Öine pime Eesti ei peaks olema küll meie riigi visiitkaart ja arvatavasti saame veel pikka aega olla Euroopa Liidu kiirema hinnatõusuga riik.

Eestil oli aega elektri vabaturule üleminekuks veel neli aastat. Meie riik jättis kasutamata kõik võimalused, mis oleksid leevendanud nii järsku elektrihinna tõusu.

Keskerakond pidas Riigikogus ööistungeid selleks, et vähendada elektriaktsiisi neli korda ja selle kaudu vähendada ka elektri hinda. Hinnatõusu oleks saanud veel leevendada käibemaksu alandamise teel. Eestil oli veel võimalus kasutada sotsiaalseid elektripakette vähekindlustatud inimeste jaoks ja meie riik jättis ka selle kasutamata. Ometi 14 Euroopa Liidu riiki sellist võimalust kasuta.

Eriti küüniline on IRLi valimislubadus kodukulusid alandada. Nüüd, kui IRL on ise valitsuses, siis unustatakse selline lubadus täita. Arvatavasti loodavad nad, et valija mälu on lühike ja järgmisteks valimisteks on lubadused unustatud.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Elektrimüüja valikuga ma ei kiirustanud ja jaanuaris jäin veel selle 35 protsendi tarbijate hulka, kes saavad oma elektrienergia üldteenuse alusel. Alates veebruarist kujuneb minu elektrihind börsihinna järgi. Siis saan hakata võrdlema erinevate müüjate ja pakettide erinevusi.

Minu arvates on vabaturule üleminek üldjoontes läinud ilma suuremate tagasilöökideta. Loomulikult on alati võimalik veel paremini, aga protsessile konkreetseid suuri etteheiteid pole.
Seda, et elektriarved kasvavad, oli teada. Pikemaajalisest mõjust inimeste rahakotile on järeldusi siiski veel natuke vara teha.

Euroopa Liiduga ühinemisel saime vabaturule üleminekuks erandina pikendust. Vastavalt erandile kohustusime osaliselt turu avama alates 1. aprillist 2010 ja lõplikult käesoleva aasta 1. jaanuarist. Ka EstLink 2 õnnestumise eeldus oli vabaturule üleminek.

Naabrid Lätis ja Leedus alustasid järk-järgulist vabaturule üleminekut meist mitu aastat varem. Läti turg on lõplikult avatud alates selle aasta septembrist ja Leedus lõplikult 1. jaanuarist 2015.

Rein Randver (SDE): Jaanuarikuu eest tuleb minul tasuda ligi 40 protsenti enam kui detsembris. Eks oli ka suurem tarbimine, aga oma osa oli Eesti elektrituru täielikul avamisel. Liitumisel Euroopa Liiduga võtsime kohustuse korrastada elektriturgu, alates 2010. aastast oli see avatud 35 protsendi ulatuses.

Analüüs näitab, et kulud elektrile on elektriarvetest kolmandik, ülejäänud on meie riigi otsustada: elektriaktsiis, taastuvenergia- ja võrgutasu, käibemaks. Oleme teinud ettepaneku, et tarbijad ei peaks maksma taastuvenergiatasusid. Lahenduseks pakkusime kasutada CO2 müügist saadud vahendeid. Meid ei ole kuulda võetud. Arutada võiks ka elektriaktsiisi vähendamist.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Elan tavalise korrusmaja keskküttega korteris ja seepärast pole elektriarved väga suured. Siiski kasvas jaanuari arve detsembri omast 23 protsenti kõrgemaks. Pea veerandi võrra siis. Meil käib ikka nii, et kui mingi hind tõuseb, siis ikka veerandi või poole võrra. Tihti kaks korda korraga. Euroopa riikide mõneprotsendiliste hinnatõusudega võrreldes elame meie metslaste maal, kus kivikirvega vehkides taotakse sinusse usku turumajanduse eelistesse ja nii oledki hullema kartuses nõus mõnele püsitariifiga hinnapaketile alla kirjutama. Nii käitus Eesti Energia oma koduleheküljel, kus eelmise aasta lõpul pakettide valimise ajal oli sama firma püsihinnaga paketi valimine eriliselt kergeks tehtud, nii et oskamatu valija sattus vaid paari hiireklõpsuga just sellele paketile. Minuga nii juhtus. Enne kui jõudsin süveneda, sadas mulle fikseeritud hinnaga leping kaela.

2. Minu meelest pole meil mingit elektri vabaturgu saabunud. Tegemist on lihtlabase elektrihinna tõstmisega ja seda riigifirma Eesti Energia huvides. Sai ju see firma ligi 80 protsenti klientidest jälle endale. Tuletan meelde, et kallimat elektrihinda hakkasime maksma Reformierakonna ja IRLi võimuloleku ajal ja nemad ka suure hinnatõusu eest vastutagu. Seletagu rahvale ära, miks nii tehti ja miks mitte elektri „vabaturgu” edasi ei lükatud, kuigi Euroopa Liidu seadused seda lubavad!
Kes viitsib internetis kolada, see veendub üsna kiiresti, et kusagil Euroopa Liidus pole niisugust niinimetatud „vaba elektriturgu”, nagu meile pähe määriti. Euroopa Elektritööstuse Liidu andmeil reguleerib 27 liikmesriigist oma kodutarbijate elektritariife enamik. Peale Eesti pole minu andmeil kusagil absoluutset vabadust kodutarbija energiale suvalist hinda määrata. Kõikjal astub riik vahele. Leedu ja Läti ei tea vabast elektriturust veel suurt midagi ja kaitsevad tarbijat riiklikul tasemel.

Meie energiahinnad tõusid kohati rohkem, kui ennustati, ning mina kardan väga, et lähikuudel tuleb meil üks suur ja üldine elukalliduse tõus. Elekter on ju sees igal tootel ja nüüd hakatakse neile uusi hinnalipikuid külge keevitama. Piima lüpsmine käib ju elektriga ja leiba tehakse tänapäeval elektriahjus. Nii et kallis eesti rahvas, olge valmis hullemaks!

Urmas Klaas (Reformierakond): Elektriarve oli võrreldes eelmisega 20 protsenti suurem – tõus on muidugi tuntav. Samas arvan, et paketivaliku osas tegin õige otsuse. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi teavitustöö oleks pidanud tõhusam olema. Vabaturule ülemineku otsuse edasilükkamine tähendanuks valusa, kuid vajaliku otsuse edasilükkamist ja enamiku projektide edasilükkamist, mis suurendavad Eesti energeetilist sõltumatust.

Inara Luigas (MTÜ Demokraadid): Jaanuarikuu elektriarve koos võrgutasu, taastuvenergiatasu ja käibemaksuga oli 20 protsenti suurem kui detsembris, kuigi tarbitav energiakogus oli eelmise kuuga võrdne. Eks oli meilgi väike kodune koosolek ja mõtlesime, mida võiks teisiti teha, et elektriarve väiksem tuleks.

Minule oli elektrienergia vabaturule üleminek arusaadav, sest oli võimalik kasutada internetti. Sealt sai võrrelda pakette ja kiirelt lepingu sõlmida. Probleemid tekkisid vanematel inimestel, kel oli raske aru saada, kuidas ja kellega peavad nad lepingu sõlmima.

Ülemineku vabaturule oleks võinud ikka edasi lükata, aga seda on rumal loota praeguselt valitsuselt.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Minu elektriarve oli tõesti jaanuarikuus väga suur. See oli tingitud eelkõige hinnatõusust ja ka sellest, et pidime jaanuaris kasutama rohkem elektrilisi küttevõimalusi, kuna õues olid väga madalad miinuskraadid.

Eesti valitsus otsustas üle minna elektri vabaturule ikka kiirustades, tegelikult oleks meil selleks olnud aega veel minu mäletamisel aastani 2016.

Elektri hinnatõus on niigi väikeste sissetulekutega eesti rahvale üks lisakoormus muude hinnatõusude hulgas. Nüüd peaks siis mõistmatutelegi selge olema, miks Keskerakonna fraktsioon nõudis valitsuskoalitsioonilt novembris-detsembris ööistungitega madalamat elektrihinna tõusu, kas või elektrihinna aktsiisi vähendamist-kaotamist. Ka katteallikas riigieelarvest oli ära näidatud, maksu- ja tolliameti kaudu probleemsete maksete kogumine. Valitsuskoalitsioon käitus oma rahva suhtes ebainimlikult räigelt ja neid ei huvitanud elektrihinna leevendused. Loomulikult on selline otsus rikkale ühiskonnale omane. Ikka maksimaalne maksukoormus ning kohe ja kiiresti. Aga eesti rahvas on sellistele valimislubadustele mandaadi seekord andnud ja peame sellega nüüd nõus olema.

Ülo Tulik (IRL): Esimene vabaturu elektriarve on käes ja võrreldes eelmise aasta arvega oli see ligemale 19 protsenti kõrgem. Kõrgem elektriarve vaevalt et kedagi rõõmustab, aga kuna Euroopa Liiduga läbirääkimistel oli selline kohustus võetud, siis teadaolevalt mõistlik on võetud kohustusi täita. Suurtarbijad läksid meil teadaolevalt vabaturule kokkuleppe kohaselt juba üle kahe aasta tagasi. Läti ja Leeduga on raske võrrelda, sest iga riik teeb kokkuleppeid ikkagi iseseisvalt, aga edasi seda lükata ei oleks olnud mõistlik, sest teadaolevalt oleksime siis ilma jäänud EstLink 2 ühenduskaablist Soome ja Eesti vahel, sest soomlased oleks sellisest investeeringust lihtsalt loobunud.

Vabaturule mineku üheks peamiseks põhjuseks oli ikkagi energiavarustuses sõltumatuse saavutamine ja sellel on teatud hind, mis tuleb maksta. Olen arusaamisel, et pikas perspektiivis oli see õige otsus. Ilmselt ei ole paljudel meelest läinud, mis juhtus Gruusia ja Venemaa sõjalise konflikti ajal Gruusia varustamisel elektrienergiaga. Gruusia sai pikal perioodil elektrienergiat tarbida ainult paar tundi päevas ja seda ka pealinnas endas. Üleminekuprotsessi puhul tundus, et hinnavõrdluse osa oli rahvale raskestimõistetavaks tehtud või jäädi sellega hiljaks. Perioodi lõpus oli see suhteliselt hästi kättesaadav ja eks ka selgitustöö oli oma töö selleks ajaks juba teinud.  

Valdo Randpere (Reformierakond) ei vastanud.
Priit Sibul (IRL) ei vastanud.
Kalvi Kõva (SDE) ei vastanud.