Lätlaste aktiivne osalemine Eesti Vabariigi 95. aastapäeva pidustustel näitab, kui soojalt lõunanaabrid meisse suhtuvad ja kui sügavalt nad meid tegelikult armastavad.

Alūksne Sõjahaudade Hooldajate Liidu juhataja Uldis Veldre on visa järjekindlusega tähistanud alates 1990. aastast Eesti Vabariigi aastapäeva, algul tundmatu eesti sõduri haua juures ja nüüd Korneti rahvamajas. 80aastase läti mehe entusiasm Eesti asja ajamisel teeb silmad ette isegi eestlastele endile.

Või võtame Ape linna, kus sealne lätlannast linnapea Astrida Harju organiseeris pühapäeval Eesti juubeli tähistamise endises Eesti Hariduse Seltsi majas. Eestlasi on Ape, eestipäraselt Hopa linnas jäänud väheks ja nii tuleb lätlastel Eesti asja ajamine enda peale võtta. Olgu öeldud, et nad teevad seda täiesti vabatahtlikult, lugupidamisest naabrite vastu.

Piiriülene koostöö eestlaste ja lätlaste vahel on seda enam tähelepanuväärne, et kõrgemal riigi tasemel millegipärast üksteist ei sallita. Eesti juhid, näiteks praegune president on suhtunud lätlastesse ilmselge põlgusega, öeldes kümmekond aastat tagasi toonase välisministrina kuulsaks saanud sõnad: „Ma ei tunne end baltlasena. Ja kes kuradid on nemad, et mulle öelda, kuidas ma pean ennast tundma?” 1995. aastal oleks Eesti ja Läti vahel äärepealt sõda puhkenud, kui ei suudetud kõrgemal tasemel kokku leppida, kes, kus ja kui palju tohib kilu püüda. Kõige suurem häbiplekk kahe vennasrahva suhetes oli kahtlemata ülirange piirikorraldus, mida ei suudetud leevendada enne Euroopa Liidu Schengeni kokkuleppe jõustumist.

Piirirežiimist võitsid mõned riigijuhid, kes said end rahvamasside ees võidukana näidata. Piirikorraldusest kaotasid tuhanded lihtsad inimesed, Eesti ja Läti piiriäärsed elanikud, kes pidid naabrite juurde minekuks üle elama mitmeid alandusi. Lõpuks läbikäimine hääbus, millest kaotasid kõige rohkem „valele poolele” elama jäänud eestlased. Seda enam on imestusväärne, et ajaloolistes eesti asulates, nii Vana-Laitsnas kui Hopas jätkub indu Eesti asja edasi ajada.