Kas pole kummaline, et Haanja on Eesti tuntuim kõrgustik, mille laugeid kupleid käiakse vaatamas lähedalt ja kaugelt, aga seal pole ühtegi slaalominõlva? Veelgi enam, praegusel lumerohkel talvel, mil Haanja kant peaks olema täis laste kilkeid, on suusarajad praktiliselt välja surnud. Munamäe juures asuv Suure Muna kohvik on suletud ja ümbrus lumme mattunud, justkui oleks seal neutronpomm plahvatanud. Ometi peaks olema praegu ideaalsed olud Eestis suusapuhkuse veetmiseks. Päeval on soe ja päikesepaisteline, öösel külmetab, nii et kliima on nagu Alpides. Haanjas on lund peaaegu meetri jagu, mistõttu saaks suusaspordiga tegeleda veel mitu head nädalat. Ent millegipärast eelistavad eestlased omaenda superkuurortidele jätkuvalt välismaiseid, mis on mitu korda kallimad, kuhu sõiduks kulub mitu head päeva ja mis suurendab oluliselt riiklikult tähtsaks peetavat ökoloogilist jalajälge. Mari-Liis Lille kombel võiks küsida, mis on sellel pildil valesti?

Nagu rääkis Haanjas majutusasutust pidav Silja Suija, pole Haanja vallas kedagi, kes maratoniradagi lahti hoiaks. Nii on see Eesti looduslikult kauneim rada, mida on kiitnud taevani tuntud suusahunt Andrus Veerpalu, avatud vaid maratoni päeval. Ülejäänud ajal peavad suusahuvilised nühkima lühikest paarikilomeetrist ringi.

Kuigi Haanjas on lund rohkem kui ükskõik kus kohas mujal Eestis, pole seal seni ühtegi korralikku suusamäge. Üks väliseestlane, kes plaanis kunagi Haanjasse investeerida, kadus kohe, kui kuulis, et Vällamäele ei tule slaalomimäge. Haanja maratoni rada, mis võiks olla matkajatele avatud nii suvel kui ka talvel, on lahti vaid ühel päeval aastas. Vennad Ivo ja Ivar Tupp, kes korraldasid Haanjas rattamatku, kolisid oma tegevuse üle Rõugesse. Isegi Munamäe torni külastatavus, mis oli tipus 2008. aastal, on nüüd langema hakanud. Põhjus on üks ja seesama: Haanjas pole mingit muud tegevust.

Loodetavasti täitub Silja Suija unistus, et Haanjas avatakse kunagi seikluspark ja laste suusa-mängumaa.{jcomments lock}