Arusaadavatel põhjustel on Eesti riik võrreldes oma läänepoolsete naabritega nagu erivajadustega laps, kes vajab pidevat abi ja järeleaitamist. Paarkümmend aastat iseolemist on täis ja kohati on Eesti juba täitsa tugev, kohati aga jääb jõust veel väga palju puudu. Eesti juhid armastavad järeleaitamise vajadust tihti rõhutada, lisades, et abina saadavad miljardid eurod on Eestile väga tähtsad.

Sama lugu on Eestis erivajadustega laste, noorukite ja täiskasvanutega. Nad on kohati tugevad nagu Eesti, kohati aga vajavad abi ja toetamist. Erinevalt erivajadustega Eestist, kes saab Euroopa Liidult miljardeid abiraha, on erivajadustega lapsed, noorukid ja täiskasvanud Eestis jäetud aga saatuse hooleks. Neil inimestel pole ühtegi eestkõnelejat ja neile eraldatud raha ei peeta kuigivõrd tähtsaks. Viimse kui pügalani timmitud rahandusega Eestis on erivajadustega inimesed mitte väärtus, keda abistada ja toetada, vaid kulu, mida on vaja ühtelugu optimeerida.

Kuivõrd Eestis on erivajadustega inimesed jäetud saatuse hooleks, kui välja arvata ekspeaminister Mart Laar, keda pärast rasket haigust riiklikul tasemel hooldatakse, siis on loomulik, et tekib tugev surve ja initsiatiiv altpoolt. Sellist initsiatiivi võtmist on ajaloos palju juhtunud, meenutame kas või revolutsiooni Venemaal, mis oli seotud inimeste raske olukorraga Esimesse maailmasõtta tõmmatud riigis. Mida raskemas olukorras on inimesed, seda innukamalt ja häälekamalt on nad valmis oma õiguste eest seisma.

Avalikkuses ei paistnud Eesti ühiskonna järjest suurenev paise seni kuigivõrd välja. Päevalehes kirjutas sel teemal Kadri Ibrus ja artikleid avaldas Tiina Kangro, ent need jäid nii-öelda hüüdjaks hääleks kõrbes. Esimese tõsisema karjatuse riigi poolt hooletusse jäetud kaaskodanike teemal tegi ajakirjanduses tänavu kirjanik Andrei Hvostov, päästes valla juba suurema laviini. Nii jõudsid lõpuks avalikkuse ette Võrumaa erivajadustega inimeste mured, millest üks on Nõnova külla rajatava Meiela kodu rajamise venimine.