Võru linna kutsutakse üheks ummamuudu linnaks ja seda mitte asjata – linna juhtimine kannab ummamuudu nime auga välja. Nimelt eraldas Võru linnavalitsus üle miljoni krooni Võrukivi tööstusala arendamiseks ja rajas sinna Võru maksumaksja niigi napi raha eest bussipeatuse, kuigi bussi sinna ei käi. Samas ei suutnud ega suuda linnavalitsus välja ehitada bussipeatusi Vabaduse ja Jüri tänavatel.

Võrru Kivi tänavale peaks kutsuma kohale Euroopa Liidu esindajad, kes otsustavad liikmesriikidele toetuste jagamist, et nad näeksid oma silmaga, kuhu läheb Euroopa maksumaksja raha. Vähe sellest, et suure raha eest rajatud Kivi tänava tööstuspark seisab täiesti kasutuseta ja sealsed algsed huvilised on omale leidnud pinna hoopis mujal Võru linnas, on Kivi tänavale rajatud bussipeatus, kuid bussi sinna ei käi.

On arusaamatu, mis kärbes Võru linna juhte hammustas, et iga hinna eest suruti läbi ühe ettevõtja arenduse toetamine maksumaksja raha eest, samas kui Võrus tegutseb rida teisi tööstusparke, kus juba ettevõtjad tegutsevad ja kus oleks saanud märksa väiksema summaga palju rohkem ettevõtluse heaks ära teha. Samuti on arusaamatu, miks jätkab Võru linnavalitsus idioodi järjekindlusega passiivset pealtvaatamist, kui Taara linnaosas rajas seesama ettevõtja oma hooned linna maale ega maksa linnale selle maa kasutamise eest sentigi maamaksu.

Selliseid ummamuudu-asju saaks veel kuidagi mõista, kui Võru linnal oleks raha jalaga segada. Tegelikkus on selline, et Võru linna elanike arv kahaneb aasta-aastalt ja inimesed on sunnitud linnast lahkuma, sest linn ei saa hakkama kõige lihtsamate asjadega, näiteks erivajadustega noortele tingimuste loomisega. Võru linna külje all Nõnova külas seisab juba aastaid arendusprojekt erivajadustega noorte tarbeks, kuhu oleks saanud märksa väiksema summa kui Võrukivi arendusse maetud 500 000 euro eest rajada need 150 töökohta, mida linnapea Jüri Kaver on lubanud paari aasta jooksul luua. Kaveri päästsid hullemast Saksa investorid, aga kõige puhul ei saa ainult sakslastele loota.