Igor Taro: Põlva sünnitusmaja sulgemise otsus oli ennatlik

Kuidas on siis võimalik, et Põlvasse kerkib lähikuudel uus Maksimarket, aga Eesti üks parimaid sünnitusmaju tuleb oktoobrist kinni panna? Miskit on siin pildil valesti, kui Kagu-Eesti parima maine ja teenusega asutus läheb kinni, kuigi Haigekassal tuleb samad sünnitused mujal samas ulatuses kinni maksta.

See pole majanduslik optimeerimine ega administreerimise tõhustamine. Põlva Haiglast on saanud Tartu Ülikooli Kliinikumi tütarettevõte, mis võimaldab koormust ja personali haiglate vahel jagada. Ma ei kahtle kliinikumi võimes pakkuda kõrgel tasemel meditsiiniteenuseid. Olen seal isegi väga hästi abi saanud. Samas on kõik meie pere lapsed sündinud Põlva haiglas. Kui olime kahel korral sünnitusmajas käinud, siis kolmandal korral anti kaks last ühe käigu hinnaga. Meie pere maale asumise lugu saigi õigupoolest alguse Põlva sünnitusmaja vaatamisest. Kahtlused väikese maakonnahaigla osas kummutas meie perearst Anne Kaldoja, kellele oleme selle tungiva soovituse eest väga tänulikud: „Minge ise ja vaadake.“ Pelgulinnas oli puhas ja korrektne, kuid puudus miski, mille nägemine Põlvas tõi samal silmapilgul selguse majja – siia me jääme. Jäime ning olime väga rahul.

Esiteks oli Põlva hea lähedal maakodust tulla. Paaritunnist autosõitu esmasünnitaja närvid ilmselt vastu ei pea. Kui kahe aasta pärast suletakse Võru ja Viljandi sünnitusmajad, nagu juba kõneks on olnud, siis valivad noored pered Misso või Mõniste kandist lapseootuse kardetavasti kusagil Tartu või Tallinna piirkonnas. Esimest korda sa ju ei tea, et asjaga enamasti ei põle nii ruttu, nagu filmides näidatakse ning pabistad pisut rohkem kui teisel, kolmandal või mõnel järgneval korral. Sünnitamine, muide, pole meditsiiniline raketiteadus. Loomulik protsess, millega tavaolukorras peaks ka inimene loomuomaselt teoreetiliselt ka iseseisvalt hakkama saama. Kahtlemata oli kaasaegse meditsiini eelsel ajastul ka laste suremus suur ning tänapäevalgi suunatakse kõrgendatud riskiga sünnitajad otsemaid Tartusse. Need asjad on ette teada ning planeeritavad. Tavapärasel juhul on siiani maakonnahaigla võimekusest täiesti piisanud.

Mõne koha pealt on maakonnahaigla olnud ka võimekam. Peamiselt ruumide kättesaadavuse poolest. Põlvas poleks kunagi olnud mõeldav, et sünnitaja saadetakse ukse pealt kohtade puudusel teise haiglasse. Suurlinnas on seda juhtunud ja korduvalt. Rääkimata perepalatitest, mida on siiani piiratud hulgal ja kalli raha eest. Pelgulinna sünnitusmajas oleks meie pere väljaminek olnud märkimisväärne isegi hoolimata kahest kõrgepalgalisest lapsevanemast. Sünnitus pole ju sel hetkel lapsevanema ainus kulu – kõiki asju tuleb esmasündinule ikka tulede ja viledega soetada. Põlvas saime kolm korda väiksema summaga hakkama, nii et raha jäi kuupalgast ka autosse turvahälli ostmiseks.

Teine oluline moment oli personali tähelepanu, mida Põlvas jagus küllaga. Päevade viisi polnud kordagi tunnet, et oleme üksi. Alati olid abivalmis õed kõrval olemas, kes õpetasid kõiki vajalikke protseduure lapsega läbi viima. Karta on, et kuue Lõuna-Eesti maakonna kõiki sünnitajad vastu võtta plaaniva kliinikumi konveieril samaväärset tähelepanu saavutada oleks keeruline. Ilmselt on haigla kui äriettevõtte seisukohalt majanduslikult tõhusam, kui ühe sünnitaja ruumist lahkudes aetakse järgmine kohe pukki, kuid see pole ju mingi masstootmine.

Perekesksus ja personaalne lähenemine on see, mis tegi Põlva sünnitusmaja teenusest suure nõudlusega ekspordiartikli. Vene riigi kodanikud andsid headel aegadel Põlva haiglale umbes viiendiku „sünnituskäibest“. Praegu on see arv vene rubla odavnemise järel kahe korra jagu langenud, kuid ikkagi oli Põlva haiglas möödunud aastal samapalju sünnitusi kui Võrus, mida peetakse justkui oluliselt suuremaks. Lihtsalt Põlva on suutnud oma väga hea maine ja sünnitusmaja teenusega meelitada lisaks enda maakonna elanikele ka naabreid ja endisi põlvakaid, kes Tartusse kolinud.

Põlvas töötab Eesti parim ämmaemand Svetlana Nilbe, kelle töögraafiku järgi sooviksid naised massiliselt oma sünnitamist sättida.
Kui tulevikus peaks sünnitusest saama pelgalt tehniline toiming, kus esiplaanil on võimalikult suure hulga naiste konveierist läbi ajamine võimalikult lühikese ajaga, siis millistest pereväärtustest me edaspidi saame Eestis üldse kõnelda. Pere kasvamine on püha toiming ning kõige parem on seda üle elada ühiselt. Kui peres on lapsi juba rohkem, siis pika autosõidu kaugusel oleva sünnitusmajaga jääb isa rolliks ainult emaga vastsündinule järgi sõita. See kõik on justkui naasmine nõukogude aega.

Ja veel. Sünnitusmajade sulgemist on põhjendatud Naistearstide Liidu hinnanguga, et sünnitusmaja pidamiseks peaks sünnituste arv jääma aastas vähemalt 400-500 vahele. Põlva Haiglas oli neid möödunud aastal 240 kanti ning majanduslikult vedas haiglajuhi kinnitusel enam-vähem välja, 200 olnuks hädavajalik miinimum. Miks oli tarvis naistearstide liidul survestada oma arvamusega Haigekassat Eesti üht parimat sünnitusmaja ennetavalt sulgema, see on mulle sügavalt arusaamatu.