➤Värske Võrumaa Teataja viib lugeja seekord suvise Võrumaa südamesse – sinna, kus ühe numbri kaante vahele mahuvad 99 eluaastat, kevade viimased mälestused, spordirahva tunnustus, Lauluisa pärand, niitmata heinamaa, terav arvamus ja vana ajalehe hõng.
➤Esikaanel algav lugu 99aastasest Eha Saksast on selle lehenumbri üks tugevamaid lugusid. Eha lõpetas Võrus keskkooli 1946. aastal ning käib nüüd oma kunagisel klassikokkutulekul üksi, sest aeg on kaaslased tema kõrvalt ära viinud. Tema mälestused ulatuvad 1939. aasta sügisesse, sõjaeelsesse Võrru, kooliaega, pereellu ja pikkadesse aastakümnetesse, mis on möödunud, kuid mitte meelest läinud. See ei ole lihtsalt eaka inimese portree, vaid lugu mälust, väärikusest ja elujõust.
➤Maire Aunaste kirjutab suvest, kevadest ja Lõuna-Eesti loodusest nii, et lugejal tekib tahtmine korraks aeg maha võtta. Vastseliina maarahva laadalt kogutud vastused näitavad, kui erinevalt inimesed üht kevadet mäletavad: kellele jäi meelde lapse koolilõpp, kellele perepidu, kellele soe ilm, kellele uus algus Eestis ja kellele valus kaotus. Üks küsimus, mitu elu.
➤Arvamuslehekülg ei lase aga lugejal liiga mugavalt tukkuma jääda. Kartulivagude, kurgiridade ja naabri-Maali kaudu küsitakse, kas maal peab tõesti iga lihtne asi lõpuks vormi, piiri ja teavituse taha minema. Huumor on kerge, aga mõte selle all terav: kui inimene peab oma peenra pärast ametlikult muretsema hakkama, on midagi viltu juba suuremas pildis.
➤Loodusesõbrale pakub mõtlemisainet lugu niitmisest. See paneb tavapärase „korralik muru peab olema madal” mõtte proovile ja näitab, et heinamaal, õites ja murulapikeses võib olla palju rohkem elu, kui esmapilgul paistab. Putukad, linnud, siilid, mullas elavad organismid ja taimed moodustavad koos maailma, mida me sageli alles siis märkame, kui oleme selle maha niitnud.
➤Spordikülgedel on fookuses Merike Õun, kes pälvis Eesti Olümpiakomitee teenetemärgi. Lugu avab tema rolli Võrumaa spordielu vedajana ja näitab, kuidas üks inimene võib aastate jooksul mõjutada tervet maakonda – korraldades, innustades, ühendades ja hoides liikumist au sees. See on tunnustus tööle, mis ei paista alati suure plakati pealt välja, aga mille mõju tunnevad paljud.
➤Kultuurihuvilisel tasub lugeda Lauluisa muuseumi 85. sünnipäevast. Seal on juttu Kreutzwaldi majast, mälestuse hoidmisest, Võru kultuuriloost ja sellest, kuidas üks vana maja võib kanda tervet kirjanduslikku pärandit. Leht tuletab meelde, et Võrumaa ei ole ainult ilus paik kaardil, vaid ka tugev mälupaik Eesti kultuuriloos.
➤Ajalooleheküljed annavad numbrile juurde vana ajalehe mõnusa krabina. Sajanditagustest Wõru Teatajatest leiab rahekahjusid, laadapäevi, koolimajade plaane, Sõmerpalu arengut ja toonaseid kohaliku elu muresid. Kümne aasta tagused lood viivad omakorda Võrumaa tunnusmärgi, kooliteatri, Sõmerpalu krossi ja Juraski pargi juurde. Sellised tagasivaated näitavad hästi, kuidas kohalik elu liigub edasi, aga mõned teemad jäävad ajast aega tuttavaks.
➤Lisaks on lehes kultuuriinfo, sündmused, näitused, kontserdid, kuulutused, teenused, leinateated ja muu praktiline kohalik teave. Just see teebki maakonnalehest asja, mida ei asenda juhuslik uudisvoog – siin on kõrvuti suur lugu ja väike teade, tuntud nimi ja tavaline inimene, tänane päev ja saja aasta tagune hääl.
➤Värske Võrumaa Teataja on hea suvine lugemine neile, kes tahavad teada, mis siin kandis päriselt toimub – mitte ainult uudiste tasandil, vaid inimeste, paikade, mälestuste ja mõtete kaudu. See on leht, mida tasub võtta rahulikult: alustada esikaanest, peatuda mõne loo juures kauem ja lasta Võrumaal enda ette lahti rulluda.
