Uuel toetusperioodil pole maaelu arengukavas enam ette nähtud külaelu meedet, see raha on jagatud põllumajandusettevõtete vahel.

Külaelu meedet kutsuti rahvasuus külakiikede meetmeks. See on saanud kõvasti kriitikat, sest külad on jäänud tühjaks ja kiiged kasutuseta. Teine küsimus on see, kas raha põllumajandusse suunamine aitab välja surevat maaelu alal hoida.

Paar nädalat tagasi Rõuge koolimajas toimunud Rõuge-Haanja mõttetalgutel ütles Tallinnast Põlvamaale kolinud koolitaja Indrek Maripuu välja, et põllumajandus ei aita maaelu alles hoida, sest põllumajanduses töötab üha vähem inimesi. Kui veel sadakond aastat tagasi haris paarisada hektarit maad mitusada inimest, siis nüüd piisab selleks ühest nüüdisaegsest traktorist, ühest inimesest. Tulevikutraktorid sõidavad põllul juhita. Põllumajandusse suunatud lisaraha läheb valdavalt uue tehnika soetamiseks, mille tulemusel väheneb töökohtade arv veelgi.

Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus põllumehed on hädas, et neid keegi ei kuula. Osalt on nad ise sellise olukorra tekitanud: põllumajanduses on hõivatud üha vähem inimesi, mistõttu ei ole põllumeestel enam ühiskonnas seda toetuspinda mis varem. Linna tööd otsima läinud endised põllutöölised võivad küll vanast harjumusest Maalehte tellida, aga põllumeestele lisaraha andmisega ei pruugi nad enam nõus olla. Neid huvitavad muud mured, näiteks odavad munitsipaalkorterid ja tasuta ühistransport.

Nagu seletas asja kohta Võru Leaderi gupi juht Anneli Ott, siis uuel toetusperioodil pole enam ette nähtud külaelu meedet. See seab raskesse olukorda kõik need õhinapõhised vabaühendused, näiteks külaseltsid, mis seni põhiliselt toetustest elasidki. Ainsaks külaelu edendajaks jäävad kohalikud Leaderi grupid, aga nende rahastus jääb samaks. Külaseltsid peavad toetuse saamiseks omakorda teiste seltside ning kohalike omavalitsustega koostööd tegema, mis kahandab oluliselt vabaühenduste tegevusruumi. Maal elamine läheb senisest veelgi keerulisemaks.