Mitte kaugel ei ole aeg, mil peaaegu kõigi elukutse esindajail oli oma päev, kuid tänaseks on paljud ametipäevad kalendrist välja kukkunud. Siiski on mõnede elukutsete esindajad nii tugevad olnud, et oma päev on neil alles. Näiteks kaevurid, kes kogunevad homme Kohtla-Nõmmele oma päeva tähistama. Sinna sõidab ka Gennadi Lukjanov, kes on töötanud Kiviõli kaevanduses ja tuli sealt tellisetehasesse Võrukivi karjääri juhatajaks.
Osavalt on vanade kõrvale või asemele uusi tähtpäevi juurde sokutatud. Näiteks jaanuaris on aitäh-päev ja kallistamise päev. Veebruaris on baarmenide ja hambaarstide päev, sõbrapäev. Märtsis on kirjanike, DJ-de, nukuvalmistajate, ilmaennustajate ja teatripäev. Aprillis on nalja-, tervise-, sekretäride, tuletõrjujate ja tantsupäev. Maikuus on põhjust tähistada kevadpüha, meditsiiniõdede ja blondide päeva. Juunis on leiutajate, doonorite ja sotsiaaltöötajate päev. Juulis on male-, kaubandustöötajate ja süsteemiadministraatorite päev, kuid ka kalurite ja suudlemise päev. Augustis on raudteelaste, arheoloogide, kehakultuurlaste, ehitajate ja kaevurite päev. Septembris on teadmiste-, programmeerijate, masinaehitajate, tõlkijate, mere- ja turismipäev. Oktoobrikuust leiame arhitektide, õpetajate, teetööliste, autotransporditöötajate, posti- ja bosside päeva. Novembris on kvaliteedi-, filosoofia-, televisiooni- ja tualetipäev. Detsembris on AIDSIi vastu võitlemise, jalgpalli-, mägede- ja julgeolekutöötajate ja energeetikute päev.
Muidugi ei ole see raskesti jälgitav ja loetav päevade virr-varr täielik, kuid annab ehk aimu sellest, mis suunas liigutakse, kui on eraldi päeva tarvis, et suudelda või tualetile mõelda.
Hiljuti tuli Noodaskülas Villaku talus jutuks, et ehitusmaterjalide tööstuse töötajatele ei sobinud ei ehitajate ega ka kaevurite päev.
Muide, kolmapäeval, 24. augustil oli pärtlipäev, mil Pokumaal niideti lammast ja vette lasti arhailine ühe(mehe)puupaat (ruhi).