Sipelgate ja mesilaste töökust on alati imetletud. Sipelgapesa kuju järgi ennustatakse ilma. Mesilastegi käitumine võimaldab ilmamuutusi ette näha. Mis toimub sipelgapesas või mesitarus on inimesi ja teadlasi ammu huvitanud, sest kõik toimub väga kitsastes tingimustes. Aga et mesilased edastavad infot läbi tantsu, avastati suhteliselt hiljuti. Ühes tarus on mesilasi rohkem kui Võru linnas elanikke.

Mesilaste haruldane võime peale meekorje on nende omavaheline suhtlemine läbi tantsu, mille uurimine tõi austerlasest zooloogile Karl von Frisch’ile (1886–1982) Nobeli preemia.

Rikkaliku saagi leidmisel teatab luuremesilane teistele sellest kahe erineva tantsuga. Ringtants annab teada, et saagikoht on tarust sadakond meetrit eemal. Tants kestab 15 sekundist ühe minutini ja tantsu lõppedes tormab tantsija kiiruga tarust välja, lendab rikkaliku saagi kohale ja teised temale järele.

Kui rikkalikku meesaaki tõotav koht on kaugemal paarisajast meetrist, siis on tants vibav. Seda tantsides teeb saagi leidnud mesilane algul poolringi, jookseb sirgjooneliselt tagakehaga vibades kahe-kolme kärjekannu laiuselt tagasi alguspunkti ning teeb seejärel poolringi vastassuunas. Poolringidest moodustub täisring.

Tantsuga näitab mesilane saagi asukohta, kust nektar või õietolm leitakse lõhna järgi.

Mesilastel on ka iseloom. Agressiivsemateks on niinimetatud tumemesilased ja neid ei tasuks pidada. Mesilas tuleb toimetada rahulikult, mitte karjuda, vehkida ega joosta. Riidedki peavad olema puhtad. Oma mesiniku ja sõbra tunnevad mesilased ära lõhna järgi.

Sõna „mesinädalad” kipub vajuma selle sõna esialgses tähenduses unustuse hõlma. Mee moka peale määrimisest on saanud altkäemaks ja korruptsioon. Mesilaste töökust ei kiputa enam eeskujuks võtma.

Anekdoot:
„Meil Venemaal on kümme korda suuremad mesilased kui teil!” kiitleb vene mesinik.
„Tohoh!” imestab eestlane. „Kui suured teil siis tarud on?”
„Oh, tarud on ikka sama suured kui teil.”
„Aga kuidas mesilased sinna sisse mahuvad?”
„Nad saavad sellise käsu.”