Vikipeedia annab teada, et põllumajandusmasinad (ka põllu(töö)masinad) on üks kõige murrangulisemaid ja mõjukamaid rakendusi tänapäevasele tehnoloogiale. Inimese ürgne vajadus söögi järele on tihti põhjustanud arenguid tehnika ja masinate vallas. Ka sõdu on peetud. Viimase 250 aasta saavutused maaviljeluse tehnoloogiates on üle kogu maailma muutnud seda, kuidas inimesed töötavad ja sööki toodavad.
Esimene inimene, kes alustas maaviljelusega, tegi seda paljaste kätega ning võimalik, et ta kasutas ka keppide või kivide abi. Käsitööriistad – noad, vikatid ja puitadrad – kujunesid välja hiljem ning olid maaviljeluses valitsevad tuhandeid aastaid. Kuna selle aja tehnika abil suutsid perekonnad vaevu iseennastki ära toita, tegelesid peaaegu kõik maaviljelusega.
Tööstusliku pöörde saabudes arendati välja keerukamad masinad, millega seoses said maaviljelusviisid suure tõuke edasi. Viljakoristuse võtsid üle masinad. Aurumasinad vallutasid mered ja raudteed ning jõudsid ka põldudele. Hiljem haarasid ohjad enda kätte sisepõlemismootorid, seda praeguseni. Hobust maal vankrit vedamas või kündmas näeb üliharva.
Kui künd või koristus on tööd, mida pole väga palju võimalusi teistmoodi teha, siis mullaharimisega on lugu teisiti. Tehnoloogiaid ja võtteid on palju ning sedamööda on palju ka mullaharimisriistu. Äkkeid, libisteid, kobesteid, kultivaatoreid, randaale, põimagregaate jne, jne saab näiteks Maamessil näha nii palju, et ilma asjatundjata ei oska neile nimegi öelda. Enim kuuleb ehk Lemkeni, Amazone’i ja Väderstadi nimed.
Tehnikast on kasu ainult siis, kui ta korras on. Eile algas taas traktorite, liikurmasinate ja nende haagiste tehnoülevaatus. Alustati Antsla kandist ja keskpäevaks jõuti Vaabinasse. Täna on järjekorras Osula, Sulbi, Linnamäe.
Maakonnale saab ring peale tehtud 5. maiks, mil viimasteks ülevaatuskohtadeks on Puiga, Haanja ja Rõuge.