Valitsuse õhinapõhisel eestvõtul saab Eesti 5,8 miljardi euro eest raudteeühenduse Tallinna ja Pärnu vahele. Müüt väidab, et rööpad viivad edasi Euroopasse, kuid palju meil tulevikus sinna rahvaste kalmistule sõitjaid jagub, pole teada. Praegu näib tõmbekeskus olevat Soome.

Kaubaveo jaoks oli Eestil raudseid teid isegi üleliia, nii et osa tuli seisma jätta. Nüüd antakse mõista, et uusi rööpaid mööda saabub helge tulevik. Juba praegu saab esimene Eesti taas maadega äritseda ja hiljem ehk mõni kohalik firma mullatöödel alltöövõttu teha. Näpuharjutus Orava raudteejaamas on CE-le ette näidata.

Kahju muidugi, et saab läbi sanktsioonitsirkus, milles Timmi kapsas on strateegilisem kaup kui transiidina Venemaale vuravad treileritäied uusi Mercedeseid. Viimaste tarvis on piirile isegi roheline koridor tehtud. Kometit ei lõpeta mitte Rail Baltica, vaid Daimler ise, kellel valmib Venemaal peagi koostetehas. Samuti tutvustatakse idanaabrile tehnoloogiat sedavõrd, et need saavad hakata ise juppe valmistama.

Kuna Eesti raudteerööbaste vahe on juba tsaariajast laiem kui Euroopas, tuleb meil oma raha eest soetada uus veerem. Nii et peale Partsu porgandite saame imetleda ka Ratase peete „Made in CE”. Kaubaks on demokraatia, sest muud esialgu midagi vedada pole. Kas seda demokraatiat on viimasele miljonile eestlasele just 5,8 miljardi eest vaja, unustati asjaosalistelt küsida – vaat selline demokraatia … Olud on siin sellised, et isegi Süüria pagulased põgenevad.

Uudised sellest, et Paldiskisse on tulemas suur Tesla elektriautode tehas, pole muud kui raudtee-ehituse pooldajate propaganda, mida võib pidada ka hääbuva IRLi järjekordseks luuluks. Kui uudist täpsemalt uurida, siis meie esiajud mõtlevad alles, kas mitte osaleda konkursil. Rail Baltica valmistab tulevastele arheoloogidele jubedat peavalu, sest selle otstarvet on neil sama raske aimata kui Egiptuse püramiididel.