Eesti maksumaksjale läheb suhkur aina kibedamaks. Algas kõik euroliitu astumise järgse 43,3 miljoni euro suuruse suhkrutrahviga. Eesti Vabariik läks Euroopa Komisjoni vastu kohtusse, kaotas ja sai kraesse veel mõlema poole kohtukulud. Niinimetatud üleliigset suhkruvaru oli Euroopa Liiduga liitumise ajal 91 464 tonni. Varude kogumine tõi Eestile kopsaka suhkru-trahvi, mille riik tasus 2009. aasta lõpuks ja lubas selle omakorda sisse nõuda suhkrut varunud ettevõtetelt.

1999-2002 oli Kersti Kaljulaid peaminister Mart Laari majandusnõunik. Delfit sirvides selgub, et Eesti on suhkru üleliigsete laovarude eest tasunud kokku 34,264 miljonit eurot ehk 75 protsenti määratud kogusummast. 25 protsenti määratust oli Eestil lubatud jätta endale kulude katteks. Kuigi tegelikkuses kahtlustati tädi Maalit, kel rumal komme oma aia saadustest moose keeta. Ärimeestele see suhkrutrahv hüvitati, nii maksiski selle trahvi vaene tädi Maali. Kaupmehed aga oskasid mitu kuud suhkruhindu laes hoida. 2004-2016 oli meie praegune president Euroopa Kontrollikoja liige. Huvitav, kas tal midagi sees ei võpata, kui ta tädi Maalile nüüd magusaaktsiisi seaduse jõustab?

Diabeet on Eestis tõepoolest võidukäiku teinud, kuid suhkruaktsiisi ristiisa pole esitanud üldsusele ühtegi tohtrite põhjendust. Sellestsamast Delfist on lugeda, et Tartu ülikooli professor, tuntud meditsiinibiokeemik Zilmer on asja juba kaua uurinud ja pole suhkru liigtarbimise ja diabeedi vahel otsest seost leidnud. Magusalembusega silmapaistvate riikide esikolmik pole suhkruhaiguse esinemise sageduse poolest isegi 150 esimese seas. Jääb mulje, et asi pole rahva tervises, vaid uute maksude kehtestamises riigieelarve täitmiseks.

Kui meie lugupeetud rahandusministrit vaadata, on oodata teisigi toiduainete aktsiise, kuigi normaalsetes riikides püütakse just toidu ostukorvi käibemaksu vähendamise poole. Puudutab see ju kõiki, ka kõige vaesemaid.

Ei tea, mida tunneb edukas kogu Eesti rahva ema Kersti, aga tädi Maalil on kibe, oi kui kibe.