Kui president Vargamäele jõudis, olid filmimehed juba kohal. Ei ole vist vaja selgitada, millisest kirjandusteosest parafraas pärineb. Aga kui paljudele ütleb midagi selline avalõik:

„See oli läinud aastasaja kolmanda veerandsaja lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatanud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.”

Kui palju on neid, kes une pealt selle lause ära tunnevad?

Mitme kinoklassikaks saanud linateose võttepaikadeks on olnud kupliline Lõuna-Eesti. Teisiti ei saanud ka filmitegijate punt, kes endale suure, sügava ja kogu eesti rahvast puudutava ülesande võttis – luua ja tuua oma rahva ette kirjandusklassika tippteos, epopöa tõest ja õigusest, tööst ja armastusest. Et edaspidi iga koolijütski teaks, mis raamat algab mäkke roniva hobuse ja vankriga.

Meie riigipea Võrumaa-visiidi teine päev algas heitliku ilmaga. Proua president kõndis kollastes kummikutes, vestles vabalt ja sundimatult filmitegijate ning kaaskonnaga. Kõige selle taustaks vanad rookatusega hooned: elamu, ait, saun, tõde ja õigus kuskil nende vahel. Kuuldavasti olevat olnud võtteplatsi külastus riigipea esimene soov, mis visiidi kavandajatel kirja sai.

„Tõe ja õiguse” filmi tegijad on Mõnistes valmis ehitanud võimsa võtteplatsi, mis annab paljude nurkade alt edasi, milline elu 19. sajandil Eesti maakohtades olla võis. Vihm ja pori vaid rõhutasid elamust,” kirjutas Kersti Kaljulaid oma Facebooki lehel.

Et meie president on kirjandusteosega päris hästi kursis, selgus nii mitmestki tema küsimusest ja repliigist. Jutuks tuli filmitegijatega ka koduvägivald, mis teoses laiemat käsitlust ei leia, sest tol ajal oli see tavaline elu. Siiski märkis president, et juba see fakt, et konkreetset sündmust on raamatus mainitud, on märgiline.

„Tõe ja õiguse” autori, Anton Hansen Tammsaare nime teab iga viimane kui eestlane. Valdur Mikita on epopöad pilamisi nimetanud sookuivenduse käsiraamatuteks. Aga millal sina viimane kord raamatut ennast lugesid? Keskkoolis? Pool sajandit tagasi? Filmivõtted Võrumaal asuval Vargamäel lõpevad 2018. aasta juulis, 2019. aasta veebruariks on film valmis. Selleks ajaks jõuab raamatu läbi lugeda igaüks, sest selle filmi puhul ei lähe me kinno otsima põnevust ja sündmuste kulgemist, vaid läheme kaasa mõtlema.