Kas me sellist Eestit tahtsimegi, võiks nüüd jälle retooriliselt küsida. Rahvas nagu oleks oma riigiga sõjas. Riigiaparaat otsustab, et haridus peaks lasteni jõudma ühte ja ministeeriumis paika pandud teed pidi, osa rahvast arvab teistmoodi. Miks muidu on viimastel aegadel tekkinud erakoole ja -lasteaedu nagu seeni? Kurvaks ja absurdseks läheb asi ka siis, kui võrrelda toetusi asenduskodudes elavatele lastele ja puudega lastele, keda kodudes pereringis ööpäev ringi ennastsalgavalt hooldatakse. Esimesed saavad üle tuhande euro pearaha, teistele puistatakse vaevalt sada, kui sedagi. Ja omavalitsuste toetused kõigile abivajajatele sõltuvad rahakotist ning jagajate armust. Või õigel poolel olemisest, nagu ka kultuuritöötajate palgad, millele riiklik kultuuriministeeriumi kehtestatud määr ei kehti. Kultuuritöötajad on suuresti omavalitsuste meelvallas: kui tahame, tõstame palka, kui tahame, laseme lahti või koondame. Ei tähenda, kui hea spetsialisti või oma ala entusiastiga tegemist. Loeb see, kas sul on parajasti võimul oleva partei või valimisliiduga õiged suhted. Kui kultuuritöötajaid tööle värvatakse, on hariduse ja oskuste nõuded laes. Kui palgapäev saabub, on kultuuritöötajad solidaarsed koristajate ja teiste lihttöölistega. Lihttöö ei ole kergem ega alaväärsem. Lihtsalt nendele töökohtadele kandideerimiseks ei ole vaja CVs hariduse ja oskuste lahtreid nii palju täita ja nende töökohtade saamiseks ei ole olnud vaja mitu aastat kõrgkoolipinki nühkida. Tihtilugu töö kõrvalt ja pere arvelt.

Kui sada aastat tagasi Eesti iseseisvuma hakkas, oli esmaülesanne riigiks olemiseks vajalik süsteem ja korraldus paika panna. Polnud ju isegi vajalikku hoonet pealinnas, kust riiki juhtida. Ka see tuli üles ehitada. Kõik oma riigi, sinimustvalge nimel, et rahval oleks hea elada. See peaks olema nii ka tänapäeval, see rahva heaolu. Miks siis riik oma rahva vastu sõdib ja vastupidi? 

Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi, ütlevad selle peale need, kes poliitikast eemale hoiavad ja oma elu edasi elavad. Kes ise oma eluga suurepäraselt hakkama saavad, uusi väärtusi ning silmailu või hingesoojendajat loovad või järeltulijaid kasvatavad.