Menu

.      

JUHTKIRI Lissaboni lauluvõistlus läbi ja meie oma tsirkus-Barcelona algamas

  • Kirjutas Võrumaa Teataja

Valimisteni on jäänud … ja pilt poliitmaastikule ei paku silmarõõmu. Erakonna toel riigikokku jõudnud tegelased lahkuvad parteijuhi kohalt ja ka parteist justkui kogemata, unustades end istuma soojale rahvaesindaja toolile. Põhimõtete ja maailmavaate vahetus pole ju seaduserikkumine. Seaduserikkumine on hoopis teise Eesti kõrvalehoidmine üsna tihti korraldatavatest sõjamängudest, kinnitamata turvavöö, mobiiltelefoni kasutamine roolis ja loomulikult iga kiiruseületamine. Samas juhitakse mõnda erakonda justkui kuukulgurit eemalt. Kui Brüsselist, siis on asi seaduslik.

Aeg oleks riigikogu Tootsi peenart harvendada ja seda saaks teha end erakonnast vabastanud tegelaste igasuguse kompensatsioonita koju saates. Seda juhul, kui saadud häälte arv isikumandaadini välja ei vedanud. Et saadikuid ikka paaritu arv jääks, võiks ju Malaisia käperdajat kohelda samamoodi nagu Maalehe tähetarka.

Miskipärast on viimasel ajal meie poliittormilinnud kõik väga Vana Toomase näo ja suure võileivakarbiga. Tuulelipust eristuvad nad ülisuure roojamisvõimega. Jätkub nii poliitkonkurentidele, koalitsioonikaaslastele kui ka vahel endalegi. Paraku pole tegu õige sõnnikuga – see küll määrib, kuid ei väeta.

Karm aeg: vanatüdrukute tšakrate avaja maapaos, poliittšakrate avajat, suhtekorraldajast riigihalduse ministrit ei võetud aplausiga vastu – erakonnad peavad hoolimata raha olemasolust ennustamisega ise hakkama saama. Sellega on nad juba alustanud. Kui valijale midagi öelda pole, siis kommenteeritakse või Eurovisiooni või emadepäeva.

See, et enamik Eesti praeguseid probleeme laheneksid piisava tööhõive ja konkurentsivõimeliste palkadega, pole ühelegi kuukulgurile ega Vanale Toomale aga meele järele. Päral on ju odavad ukrainlased, kelle praegused tööõnnetused ja tulevased pensionid on nende enda mure. Esimene Eesti on pigem valmis sõbrustama sorosliku riigipöörajaga, kui pöörama oma rasvast nõretava pale teise Eesti poole, sest siis kaoks ju vajadus Eesti hüvanguks pingutava ja igikestva hästi tasustatava „mõttetöö” järele. On vaid aja küsimus, millal ettevõtjad ei pea enam vajalikuks palgata valitsemist mängima usalduse kaotanud tuulelippe.

ARVAMUS