Jõulukaardid on ajas läbi teinud langemise ja ka jõudnud teha juba väikese elluärkamise. Paljud asjad, mis aeguvad, tulevad taas moodi. Ei ole erandiks ei rõivad ega jõulukaartide saatmine. Maailma esimese jõulukaardi joonistas Londoni kunstnik John Calcott Horsley 1843. aastal ja sellest tuli paksu pahandust. Vahepealse aja jooksul on muutunud nii jõulukaartide kuju, vorm kui ka saatmise populaarsus, seda juba mitte üks, vaid lausa mitu korda. Muutunud on ka see, kellele jõulukaarti saata. Varem oli kirjutamata reegel, et kaart läkitati oma headele tuttavatele, armsatele inimestele või perekonnaliikmetele. Tänapäeval on jõulukaardi saatmine pigem formaalsus, mis pannakse teele koostööpartneritele ja mitte ainult. Politsei- ja piirivalveamet saadab taas jõulukaarte ka neile, kes on liiklusrikkumistega erakordselt silma paistnud.
Traditsiooniliste mõjutusvahendite asemel kaardi saatmine võib tunduda liigse hellitusena neile, kes on liiklushuligaanide käe läbi kaotanud endale lähedase inimese, kellele sooviksid nemad hoopis jõulude ajal ühe kena postkaardi saata. Kas ka nemad, end üksikuna tundvad ohvrid, võiksid kaardi siis oma kadunud lähedase asemel hoopis liiklushuligaanile saata? Ehk paneks see liiklurikkujaid veelgi rohkem mõtlema. Auväärt kaardi väljateenimiseks peab aastaga toime panema rohkem kui viis liiklusrikkumist. Normaalse liikleja jaoks tundub see arv ehk ebanormaalselt suur, paljud meist ei suuda sellise numbrini terve oma juhistaaži jooksul küündida.
On lohutav mõelda, et juhul kui jõulu ajal tähelepanu soovid, tasub aasta algusest liiklushuligaansusega tegelema hakata, et aasta lõpuks oma viis korda täis saada ja must kaart välja teenida. Kui tavapäraselt pead jõulukaardi väljateenimiseks olema võimalikult heatahtlik ja lähedaste suhtes tähelepanelik, siis musta kaardi saamiseks piisab ainult ühest kriteeriumist, mida täita. Siis on põhjust jõulukuul postkasti kolistamas käia ja loota, et reklaamlehtede vahelt ka jõulutervitus välja pudeneb, olgu siis kas või politsei- ja piirivalveameti sulest.