JUHTKIRI Laupäeval kogunes 44 000 inimest vabatahtlikult teiste rämpsu kokku korjama. Keegi osalejatest ilmselgelt ei nurisenud ja kohale tuldi täiesti omast tahtest. Kokku korraldati 2051 talgut erinevates paikades. Kui vaadata enda ümber, siis näeb igal pool prügi, mis on laiali loobitud tänavatele või viidud salaja metsa alla. Tekib küsimus: miks ei võiks jätta seda prahti loopimata ning säästa ennast ja teisi talgupäevadest? Tundub, et õlg õla kõrval koristamine on nauditav tegevus. Loodust ja linna reostada üksi justkui kõlbaks, kuid koristamiseks on eestlasel tarvis kambavaimu.

Kuna talgutel osalejaid on niivõrd palju, siis tekib küsimus, kas mitte ka osad prügiviskajad ise end talgutele kirja ei pane, et üheskoos koristada. Selleks võib tõuke anda vajadus meeskonnatöö järele või lõpuks õlale koputav süütunne. Vähe sellest, et igal aastal korraldatakse ühine talgupäev. Uus trend on prügi-jooksmine või prügi-jalutamine. Väga ühiskonnasõbralik ja Instagrami postituse vääriline on väljuda kodust tervisejooksule või niisama jalutama koos tühja prügikotiga. Kõik risu, mis teele ette jääb, korjatakse kokku ning viiakse õigesse kohta. Peale tervisejooksu saab ka hea enesetunde, et midagi on ühiskonna heaoluks ära tehtud. Iseasi on muidugi see, kuidas meie prügirohketel tänavatel jooksmine või jalutamine välja tuleb, kui iga mõne meetri järel on tarvis peatuda, et rämps üles korjata ning kotti toppida. Optimistid muidugi arvavad, et ongi tervitatav vahelduseks liikumisele mõned jõukükid teha, mis kindlasti ei mõju ka kehvasti vormile, eriti vahetult enne suvekuid.

Kui võõra rämpsu korjamine nii popiks tehakse, siis võib varsti juhtuda, et need, kes enda tagant koristada ei viitsi, loobivad prahti veel julgemalt laiali. Ise saavad nad seejuures veel end kasulikuna tunda, et on muutnud kellegi tervisejooksu efektiivsemaks või sisustanud rahvamasside talgulaupäeva. Õnneks on koristajad ise liigses eufoorias planeedi päästmise tundest ja nad ei pane tähelegi, et tegelikult on nad rumalad teiste järel kraamijad.