Isegi loodus ja haigus taltuvad paksu rahakoti ees

JUHTKIRI Väidetavalt on asju, mida ei saa osta ega takistada ükskõik millise raha eest. Üheks selliseks teguriks on inimese tervis.

Miks küll siis aga kogutakse usinalt raha kolmekuuse Annabeli elu päästmiseks? Geeniravimi hinnaks on 2,125 miljonit USA dollarit, mis teeb sellest maailma kõige kallima ravimi. Kui võib väita, et inimelul on hind, siis on see hetkel just see paar miljonit, mille õigeks ajaks kokkusaamine võib vaid mõnekuuse inimhinge päästa ning täielikult terveks ravida.

Teine asi, mille vastu rahaga ei saavat, on loodusjõud ehk vääramatu jõud. Äikesetormi või rusikasuuruseid rahekuule rahaga ilmselt ära ei hoia, küll aga säästab oma vara kindlustamine kahjudest. Sellisel juhul mine tea, ehk oligi majale ammu uut katust või fassaadiuuendust tarvis. Saab tekkida olukord, kus loodusjõu abiga ostetakse endale tasuta kodu-uuendus.

Nii lihtne see kõik siiski ei ole, sest hirmkalli ravimi jaoks raha kokkusaamine on üsna vaevaline. Vajatakse kogu Eestimaa abi ja loodetakse iga päev õnnestumisele. Ka tormikahjude enda kasuks pööramine kehtib vaid neile, kel on olnud õigel momendil piisavalt oidu ning rahalisi vahendeid sõlmida kodukindlustuse leping, mis sellise katastroofi puhul katet pakub. Eestlane ei tundu siinkohal eriti ettemõtlev olevat, sest kodu on näiteks kindlustatud vaid 59 protsendil inimestest. Kurb tõsiasi on ka see, et kodu kindlustavad kõige vähem eakad inimesed ning kesisema sissetulekuga kodanikud. Reaalsuses on nad aga paraku õnnetuse korral kõige enam tuge vajav seltskond. Eakatel ei ole enamasti enam tervist ega ka raha uue kodu loomiseks. Ka vähekindlustatud peredel napib sissetulekut ja finantsi.

Olgu olukord kui kehv tahes, tuju teeb alati paremaks naabritega võrdlemine. Kui kurta näiteks vana ja väsinud muruniiduki üle, siis tuleb kohe naeruvõru ümber suu, kui pelgalt silmanurgast vaadata vikatiga vehkivat naabrimeest. Nii on ka näiteks Lätis ja Leedus kodukindlustanute arv veelgi väiksem, 49 ja 50 protsenti.