JUHTKIRI Tänapäeval on oma arvamuse avaldamine väga lihtne. Tasub ainult arvutiekraan valgeks lüüa, sotsiaalmeediakontole sisse logida või külastada mõne ajakirja või ajalehe veebikülge ning ongi võimalus edastada oma arvamus laiale maailmale. Kuigi sotsiaalmeediakonto alt kommenteerimisega üritatakse inimesi rohkem korrale kutsuda ja rõhuda sellele, et kommenteerida saab vaid oma isikut tuvastades, ei mõju see suurematele targutajatele piiravalt.

Presidendi meie kanti saabumisega läks lahti suurem sõda ja hala. Kuigi klikiloendurid olid laes ning enamikku huvitas, kus president liikus, kellega kohtus, kui palju kogunes rahvast, mida kõrge külaline kandis, siis ometi ei saa teravkeelsed jätta vürtsi lisamata. Kui ei huvita proua presidendi külaskäik, siis mille tarvis on vaja läbi lapata kõik internetiavarusse paisatud fotod ning kirjutised, end asjaga tulihingeliselt kurssi viia ja siis kiruda, kuidas teema karvavõrdki ei huvita.

Tuleb ette, et valetatakse võõrastele ja lähedastele, kuid milleks valetada iseendile? Eestlasele omaselt on keeruline olla mõnikord heatahtlik ning tunnistada natukene oma positiivset huvi ja emotsiooni millegi ning veel enam kellegi suhtes. Kellegi tolereerimine oleks justkui kuritegu, mille eest kardetakse avalikkuse hukkamõistu ja karistust.

Kehtib ammune reegel, et parim kaitse on rünnak. Ilmselt ollakse lihtsalt liiga arad ja seetõttu asutakse sõjapositsioonile juba enne, kui selleks tarvidus tekib. Sellega loodetakse kindlat võitu kui mitte kellegi ega millegi üle, siis iseenda hingerahuks kindlasti. Kui kritiseerimine toidaks hinge ja vaimu, siis oleks kõik maailma asjad siin Eestimaal rohkem kui kümme korda tehtud ning lahendatud.

Kahjuks on olukord vastupidine ja selle asemel, et end taevaseks võimuks pidavad lihtsad inimesed presidendi kleite ja sandaale kommenteerivad võiks esiti vaadata iseenda nina ette. Kui selle tulemusel jõutakse arusaamale, et riietus vastab maailma kõikidele standarditele, siis võiks vaadata enda sisse ja enne järjekordse kliki tegemist ja hiljem selle üle nurisemist mõelda: kas tasub?