Kas eestlane on prügiloom?

JUHTKIRI Iga päev prügi ära visates ei mõelda just sageli, kui palju seda rämpsu aasta lõpuks kokku koguneb ja mis sellest edasi saab. Agaramad küll sorteerivad juba prügi, et vältida eramaja prügikasti liiga kiiret täitumist, kuid sedagi pigem rahalise kokkuhoiu, mitte rohelise mõtteviisi tõttu.

Aastas korra proovitakse korraldada ka talguid, kus terve Eestimaa puhtaks pühkida, kuid kas praeguste käitumisharjumuste juures on üldse võimalik ühe päevaga aastas midagi muuta ja kodumaad puhtaks teha?

Talgupäev „Teeme ära” toimus Eestis esimest korda juba kümme aastat tagasi. Laupäeval peeti ülemaailmset koristuspäeva, kuhu kaasatakse ennekõike tuntud näod ja kuulsused, kes riburadapidi peaks lihtinimesed oma eeskujuga sabasse meelitama. Iga eestlane tekitab aastaga 390 kilo olmejäätmeid. See arv ei tundu sugugi suur, kui kõrvutada Taani 781 kiloga. Pigem teeb murelikuks jäätmete õigesse kohta viimisest kõrvalehiilimine. Sel suvel põrkuti mõnele ühiskasutatavale RMK lõkkekohale aega veetma minnes peaaegu igal korral tõsiasjaga, et enne kui üldse saab toimetama hakata, on tarvis kokku korjata kellegi mahajäetud laga. Ehk üritatakse siis tekitadagi ahelat, kus iga järgnev tarbija on sunnitud koristama eelneva järel? Õiglane oleks see siis küll, sest igaüks annaks oma panuse. Kahjuks on aga reaalsus pigem selline, et hoolimatud loobivad oma prügi laiali ja lollikesed riisuvad selle kokku. Tulemusena saab küll ka ise puhast looduspaika nautida, kuid ka hoolimatud saavad järgmisel korral taas tulla, et oleks, mida rüüstada.

On hea, et ülemaailmsel koristuspäeval leidub veel neid, keda trots pole rünnanud ja kes arvavad, et suudavad teiste järel koristamisega maailma muuta. Aina enam on kahjuks ka neid, kes ei suuda leida rohkem põhjuseid, miks peaks veetma kauni laupäeva teiste järelt kraamides. Veel enam ei suudeta kaasa minna osavõturohkete kampaaniatega, kus kutsutakse üles nii koeraga jalutades kui ka tervisesporti tehes prügiloomade järelt koristama.