Kodumaine Egiptus

JUHTKIRI Üheks inimkonna jõukuse näitajaks on viimasel ajal saanud see, kui palju keegi on suuteline ühe hooaja jooksul reisima teise riiki, ennekõike mõnele soojale maale. On nii lähemaid kui ka kaugemaid paiku, kuid üheks populaarsemaks sihtkohaks kindlasti Egiptus, mis ei sea liiga karme kriteeriumeid hinna ja reisi pikkuse osas.

Kui Taimaale lendamiseks on tarvis julgelt kaks nädalat argielust pausi võtta, siis Egiptuses käib ära isegi seitsme kuni kümne päevaga. Jõukamatel asendas viimastel aastatel selline päikeseenergia kogumise sutsakas lihtsa inimese kaua planeeritud spaanädalalõppu. Omaette klassi kuulusid need, kes üheks või suisa mõneks talvekuuks soojale maale pagesid ja seal Eestimaa pimedusest rusutud hingi päikesega kosutasid, et naasta värskete ideedega ja töökamatena kui iial enne.

Kõik see jättis Eestimaa paigad nii sügistalviseks kui ka suviseks perioodiks lihtsamate inimeste pärusmaaks. Võõra päikese ammutajad on aga ahastuses. Eestimaa suvi tundub end laskvat tänavu pikalt oodata ning päikest ja sooja antakse raasudena. Siiski ei heideta meelt, sest kuskil peab ju end turgutama, seda enam, et kevadised soojamaareisid korstnasse kirjutati.

Nii lähebki suvel rebimiseks, sest Eesti-siseseid reisijaid tundub sel hooajal olevat rohkem kui muidu. Kõik, kellel soojamaareis ära jäänud, on otsustanud kohalikust elust ja melust maksimumi võtta. See on veski kriisist kõige rohkem räsida saanud turismi- ja majutusettevõtetele, kes ilmselt saavad üsna pea hakata reegleid ise seadma. Õnneks on Eestimaa eestlaste jaoks piisavalt suur ja lai ning peaks ära mahutama kõik siseturistid. Küll aga on oht, et kui lihtinimene ei saanud alati rikkuri kõrval omale paar korda aastas Egiptuse lendu lubada, muutub Eesti peagi uueks Egiptuseks. Suurenenud nõudlusest lakke löödud majutushinnad pisikesel Eestimaal seavad piirid ette neile, kes varem olid Egiptimaast unistajad ja truud siseturismi tarbijad.