Menu

Rahavahetus

  • Kirjutas Võrumaa Teataja

JUHTKIRI Inimene soovib endale ikka ja alati seda, mida tal parasjagu ei ole. Nii aetakse asjad ülemäära keeruliseks ja selle asemel, et endile soovitud elamusi luua, rännatakse teise riigi otsa, et kogeda midagi eksklusiivset.

Seda, kuidas ehtsad maatööd käivad, mäletavad aina vähesemad. Ikka pürgitakse pealinna ning seal juba vikatit või sirpi kuurinurgast ei leia, sageli ei leia kuurigi. Maja taga aias murulapil või pigem uhke ridaelamuboksi mururibakesel vudib ringi robotniiduk, mis iga päev oma asja ajab.

Hea ja mugav on nii olla küll, kuid mõnikord tuleb kärsitul pealinlasel igatsus päris töö järele. Soovitakse tunda värskelt niidetud heina lõhna, magada küünis või pööningutoas, joosta paljajalu külateedel ja ära käia mõnes ehedas külapoes, kust ei saa osta, mida parasjagu soovid, vaid tuleb osta seda, mida parasjagu müüakse.

Lõunaeestlased, samuti ka võrumaalased, ei ole rumalad. Kus raha ripakil, sealt tuleb ära korjata. Esiti veel harva pakutakse eheda elu nautimise võimalusi tasu eest, kuid mida aastaid edasi, seda populaarsemaks saab atraktsioon, millega tutvustatakse elu maal. Tallinlane, kellel kõik käejala juures, päev täis arutut tormamist ühest linna otsast teise, tavapäraks tund või paar ummikuid, on nõus maksma nende ekstreemsuste eest, mida maainimene nimetab tööks. Siinkohal peab ainult lootma, et selliseid elupõliseid ja ammuaegseid eestlasi, kel need raskete tööde võtted selged ja vikat kuurinurgas, veel jaguks. Et oleks õpetajaid, kes sellist atraktsiooni linnainimesele korraldaks ja oskaks selle eest ka kenakest tasu küsida.

Ega siinkohal saa liiga teha ainult linnainimesele, kes tuleb maale põnevust otsima. Linnainimese toodud raha eest sõidab maainimene omakorda linna. Peened kohvikud ja atraktiivne klants linnapilt on see, mis põldude ja heinamaade vahel ringi tuijajat inspireerib. Kukrut avatakse korduvalt, vanalinnast mitmeeurost jäätist soetades või mõnda peenemat näitust kaedes või muuseume visiteerides.

Nii olid nädalavahetusel peetud avatud talude päevadki inspiratsiooniks. Iga Eestimaa paik pakkus parasjagu seda, mida oli pakkuda. Ühest kandist sõideti teise, et oma raha sinna viia ja vaheldust saada. Laias laastus vahetati raha – ühest paigast teise. Kokkuvõttes võib mõelda, et tulemusetu tegevus, kuid elamus, kogemus ja tegutsemise rõõm annavad ka midagi!

ARVAMUS