Kodustatud eestlane

Ammu aega tagasi ei olnud eestlane teab mis liikuv inimene. Töid ja tegemisi jagus nii palju, et isegi ei mõeldud sellele, kuhu minna võiks või kuhu mitte. Heal juhul mindi paar sammu talust eemal asuvasse kõrtsi, joodi üks peatäis ja tuldi koju tagasi. Seda juhtus ka harva, kui üldse. Ei tuntud puudust huviringidest, kontsertidest, etendustest, kinosaalidest, kaubanduskeskustest ega muust taolisest. Polnud aega puudust tunda. Elu tuum oli töö ja puhkus oli samuti töö. Spaasse lõõgastuma minna ei tulnud kellelgi pähegi.

Tänapäeval eestlane pigem puhkaks kui teeks tööd. Kuna suure osa töödest teevad ära masinad, jääb vaba aega laialt kätte ja seda soovitakse sisustada millegi meeldivaga. Kodust väljasaamine ei ole enam mingisugune imeline harv sündmus, vaid iganädalaselt plaani võetud meelelahutus. Minnakse välja einestama, nautima kinoseanssi või kaubanduskeskusesse ostlema. Sealhulgas makstakse selle käigus raha, mitte ei teenita. Tehakse tööd selle nimel, et saaks olla ilma tööta ja nautida hüvesid, mida pakub keegi teine.

Tänavune kriisiaeg püüab aga eestlast vägisi juurte juurde tagasi meelitada. Ei tea, kas viga oli üle pea kasvavas õllehinnas, mis periooditi kerkis Tallinna vanalinna lokaalides juba 12 euroni ja mida oli tarvis veidi taltsutada, või hoopiski milleski muus. Inimene ei tunne enam nii palju vajadust meelelahutusasutustes kruiisida. Isegi kui tunneb, siis kuklas vasardab sissesüstitud arusaam, et tegu on ju taunitav. On neid, keda kriisiaeg ei heiduta ja kes käivad uusi koldeid otsimas. Olgu kohtumispaigaks pubi, klubi, spaa või mõni muu asutus. Siiski ainult nendest ei piisa. Enamik suuremaid meelelahutusasutusi, isegi pubid, on inimtühjad. Lõõgastutakse koduseinte vahel või isegi looduses. Kevadine koroonaaeg on jätnud jälje ja kaduv suvesoe distsiplineerib inimesi rutiinsele sügisrežiimile, mille üheks osaks ei peeta enam meelelahutust. Eestlane on end justkui üheksaks järgnevaks kuuks karantiini pannud, arvates, et see ongi üks ainuõige viis ellujäämiseks.

Äärmused ei ole kunagi võitu toonud – eks näis, kas seekord läheb teisiti.