JUHTKIRI Läbielatu on parim õpik

Ilmaasjata ei öelda, et eks elu õpetab. Loomulikult on kõigil võimalus end elu jooksul erineval viisil harida ja raamatuteadmisi omandada, kuid lõpuks püsivad meeles siiski hoopis teistsugused asjad. Kooliajal rakendatakse sageli läbikirjutamise meetodit. See pidavat asju kinnistama ja justkui võrdsustuma reaalse kogemusega. Eks abiks on see ikka, kuid päris üks ühele kogemusega seda võrrelda ei saa.

Nii ongi välja kujunenud, et eakamad inimesed tunduvad sageli targemad. Igas asjas see kindlasti ei kehti, kuid on paratamatus, et mida rohkem on kogetut, seda rohkem on teadmisi. Noored inimesed võivad olla kuulnud ammustest aegadest, mil näiteks üks või teine kool armsal Võrumaal tegutses või teise nime all tegutses, kuid inimesed, kes sellel ajal elasid ning selle omamoodi läbi hekseldasid, mäletavad seda mitu korda paremini ning detailsemalt. Võib ju läbi lugeda mitu õpikut või raamatut selle kohta, mis kunagi toimus. Nii nagu asjad, mida ei kasuta, näiteks võõrkeel, ununevad, nii ununeb sageli ka raamatust loetu. Iseenese läbielamine kinnistub ja seetõttu mäletavad eakad ajalugu mitu korda paremini.

Noored seevastu aga on tuleviku osas tugevamad. Mida rohkem elus kogetakse, seda kindlamana arvatakse end kõiketeadja olevat. Paraku muutub elu sama kiirelt kui vahelduvad aastaajad ning uuendustele mitte vastu tulles ei piisa ainult ajaloolistest kinnistunud teadmistest. Kõik see muudabki maailma üheks tervikuks. Nii on ka armsal Võrumaal küll viimaste trendide järgi rohkem eakaid, kuid kokkuvõtteks siiski ikkagi igas vanuses võrukaelu. Teineteist iga päev täiendades saabki tervik toimima jääda, sest kahjuks kui ei mäletata minevikku, siis elatakse tulevikuta. Samamoodi peab paika ka ütlus, et minevikku kinnijäänute ainuke saatus on hukatus, sest uuendused haaravad kõiki kaasa ja seda tahes tahtmata. Siinkohal jääb üle igal võrulasel olla piisavalt arukas, et õppida neilt, kes teavad ajalugu ning kogeda maksimaalselt käesolevat iseenese tuleviku tarkuse tarvis.