JUHTKIRI Võitlus tuuleveskitega

Koroonaviiruse levikuga võitlemine on olnud justkui võitlus tuuleveskitega. Tervet maailma ja sealhulgas kogu Eestit lukku panna on keeruline, siiski on ka osalised karmimad piirangud pigem kriitiliste tagajärgedega. Praegu meenutab viirusepuhangu kontrolli alla saamise püüd Eestimaal vana talumaja renoveerimist. Ühest otsast alustades saab küll esimene pool majast valmis, kuid lõppu jõudes ei ole teps mitte maja terviklik, vaid esimesed lapitud kohad hakkavad juba selle aja peale järele andma, sest just neid on ju samuti järjepidevalt topeltkoormusel kogu aja kasutatud.

Möödunud aasta detsembrikuus pühade eel kehtestati erinevaid piiranguid, kus lõunaeestlastel oli olukord üsnagi roosiline. Lõuna-Eesti inimesed olid sel ajal rohkem vanajumala seljataga ja viirus levis seal kaugel Harjumaal, korraks ka siin lähedal Tartumaal, kuid hullemat sellest ei sündinud. Inimloomuses on paigas, et kuniks oht kedagi konkreetselt ei puuduta, seniks ei osata selles ka ohtu näha ega nähta vaeva ohu vältimiseks.

Nüüd ollakse üle kogu Eesti üsna nutuses seisus. Kuigi teadjamad kirjeldavad koroonaviiruse leviku peatamist, siis kahjuks räägivad nad seda ennekõike Harjumaa ja Ida-Virumaa numbritele tuginedes. Ühest küljest nurutakse kiitust just nende kriisipiirkondade taltsutamise eest, kuid teisalt on lagunevasse rolli sattunud Lõuna- Eesti, mis jäi mujal kehtestatud piirangute tõttu tule alla. Tagantjärele targutamine ei ole aga kellegi jaoks eriline oskus, kuid olukorda oleks saanud näha laiemas pildis juba enne, kui Harjumaa ning Ida-Virumaa koroona mööda Eestimaad laiali valgus. Nii mõnedki pealinlased ei suutnud oma peokihku vaka all hoida ja paljud neist tegid lausa esmakordse rände maale, Võrumaale. Kuniks suurlinnatuled ka enda juures helkisid, ei olnud paljud pidustusi oluliseks pidavad pealinlased rahuliku Lõuna-Eesti poole pilku heitnud. Kogu meelelahutuse sulgemisega tundusid siinse kandi klubid, pubid ja spaad ahvatlevamad kui iial enne – parem see kui mitte midagi.