JUHTKIRI Distsiplineeriv kohustuslik intensiivravi

Iga valesti käitumise eest peaks rakenduma karistus. Nii määratakse näiteks kihutajatele rahatrahv, mille maksmine on justkui lunastus teo eest, millele võivad järgneda traagilised tagajärjed. Rahatrahv kipub aga rohkem distsiplineerima neid, kel kitsas käes ning pole võimalus kupüüre paremale ning vasakule loopida. Need, kelle elustiili juurde käib kallis ja võimekas sõiduk ning kelle pangakontol arvestatavad numbrid, maksavad trahve muuseas. Trahvi maksmine ei ole neile isegi karistus, sest pärast raha ülekandmist kihutatakse tõsisemate tagajärgedeni edasi.

Iga kiiruseületuse taga võib olla õnnetus. Liikluses võib kaotada elu kellegi ema, isa, tütar poeg, õde, vend … Selliste tagajärgedega puututakse harva kokku. Nii oleks rahaülekandest distsiplineerivam see, kui peaks väisama vigastatute või halvemal juhul hukkunute lähedasi. Nägema nende valu ja kannatusi ja seda koos nendega läbi elama. Üks asi on kuulda kellegi raskustest, kuid hoopis midagi muud on neid näha möödapääsmatul viisil. Kõik halb on midagi inimesesse endasse mittepuutuvat just seniks, kuniks ei olda ise selle sees.

Nii distsiplineeriks ka viirust ning piiranguid tõsiselt mittevõtjaid päev intensiivraviosakonnas. Tavainimese jaoks on koroonapatsientidele mõeldud intensiivraviosakond justkui midagi kauget ja kättesaamatut. Muinasjutt, mida raamatutes küll detailselt kirjutatakse, kuid mida oma silmaga sageli näha ei õnnestu. Olles koroonaosakonnas kas või päev aega meditsiinitöötaja käepikenduseks, siis ehk adutakse seda, mida tähendab olukord, kus inimene meie endi keskelt ei suuda enam iseseisvalt hingata, rääkimata juuste, hammaste või ihu pesemisest ja muudest igapäevastest rutiinsetest toimingutest.

Liikumatute intensiivravipalatis viibijate heaolu eest vastutab keegi teine. Nii mõnigi elust pureda saanu näeb läbi kellegi teise käe haiglavoodis sagedamini hambaharja ja seepi kui igapäevaelus toimetades. Keegi ei oska öelda, millega kogu palagan lõpeb. Kas pääsemine on tõepoolest pääsemine või toob see pääsemine endaga kaasa veelgi hullema taastusravi? Kas intensiivravipalati hooldustöötaja on vaid vaheetapp ja järgmiseks ootab hoopis halvim ning elutu kere on tarvis puhtaks kasida enne viimset teekonda, taas kellegi teise poolt.