Kõikide inimeste jaoks algas neljapäev, 28. oktoober ühtviisi, kuid kulges erinevaks. Nii oli neid, kes ärkasid Lindora laadaplatsil ja tegid viimaseid ettevalmistusi kauaoodatud kauplemiseks. Oli ka neid, kes olid suursündmuse külastamist oodanud, sest ei olnud nii kaua ühtki suuremat laata siin kandis enam näinud ega kogeda saanud.

Nii mõnigi laadakülastaja võttis Lindora laata kui teise reaalsusesse minekut. Kaunis ilm, mõnus siblimine värskes õhus, naerul suud, valjuhäälne kauplemine – see kõik viitas koroonaajaeelsele ajale, mida paljud enam ei mäletagi. Laadale mindi küll ostlemise pärast, kuid nii mõnigi mitte ainult võrumaalane, vaid lausa eestimaalane otsis rahvamassist ja kaunist sügispäevast inimlikkust ja midagi tuttavlikku, mis on meeles aastatetagusest perioodist.

Teisel rindel võideldi konkreetsete üleskutsetega laadida oma relvi ja olla valmis avama tuld, kui tarvis on kaitsta inimõigusi. Kolmandas leeris utsitati kõiki, kel vähegi vaba aega ja elukoht mõne haigla lähedal peaks juhtuma olema, võtma mõne minuti ning ründama haiglaruume, et sealt kaamerasilma abil niinimetatud varjatud tõde välja lohistada.

Neljas rinne oli aga ähvardustest ja hoiatustest puutumata, kuid siiski kõige traagilisem. 28. oktoober, mida peeti laadapäevaks, järgmiseks koroonarekordi päevaks, simunapäevaks või kaduneljapäevaks, sai paljude jaoks suuremal või vähemal määral leinapäevaks. Õnnetus ei hüüa tulles, kuid lähedalt pihtasaanute jaoks saab ühe hetkega nii mõnigi ümbritsev seik hoopis tühisema tähenduse, kui oli seda enne.

Kaks hoopis erinevat sündmust mahtusid nii sarnasena sellesse oktoobrikuu päeva. Üleskutse „Kes on valmis välja võtma relva” tunnistati tegija poolt valehäireks. Hoopis teises kontekstis pihta saanud noor ametnik enam midagi tagasi võtta ei saanud, sest õnnetus ei teinud enne hoiatavat üleskutset, mida oleks olnud hiljem võimalus siluda või tühiseks kuulutada. Ajalukku läks tänavune oktoobrikuu viimane nädal kindlasti mitmel moel. Veel napid paar päeva on aega seda ümber kujundada.