Praegusel ajal on tarvis hakkama saada maailmas, kus kõik vajab mingil põhjusel päästmist. Ühes äärmuses seisavad noored, kes on nurka surutud ning kelle viimne lahendus tundub olevat enesetapumõtted. Teises äärmuses seisab toit, mis ei suuda ega oska sirget liini pidi endale täit tarbijaskonda leida. Ühelt poolt vajab päästmist teadusnõukogu, kes on jõuetu ja nõutu aina uuenevate viiruseolukordade tõttu ning teisalt ootab päästeinglit lihtne inimene, kes on suunatud tegutsema just teaduse otsustest tehtud reeglitest. Kuidas aga päästa kõike ja kõiki, kui ollakse olukorras, kus päästmist vajavad ka päästjad ise? Või kui teisalt ei olda sageli kursiski, et päästetav pääseteed otsib?

Kui suitsiidi sooritanud teismelistest kuni 80 protsendil ei ole olnud varasemat psühhiaatrilist ravikontakti, siis kuidas teavad päästjad, et päästetav on silmapiiril? Teisalt on hulk olukordi, kus teadmine küll on, kuid abi ei ole veel käeulatusse jõudnud. Keeruline on leida pääseteed probleemidele, mis ei ole veel tekkinud, kuid teisalt on keeruline ka leida kohest lahendusviisi probleemi tekkimisel. Kas nii ongi õiglane, et iga pääsetee väljatöötamine nõuab oma ohvrid? Ühest küljest on elu loomulik osa, et ajapikku õpitakse ning saadakse paremaks. Ühelt poolt on ka lepitav olukord, kus ohvriks tuuakse mõni tuhat tonni riknenud toitu. Teisalt on aga mõeldamatu, kui väljatöötatavate süsteemide koolirahaks on noorte inimeste elud. Koroonapandeemia ajal on noorte suitsiidikatsete arv hüppeliselt suurenenud, ent riiklik vaimse tervise tegevuskava valmib alles aasta lõpuks. Nii on probleem alati sammu või lausa kaks lahendusest eespool.

Isegi ennetatavate murede puhul ei tundu lahenduse leidmine alati õigel ajal toimivat ega ka toimuvat. Inimese loomuses on edasi lükata lahendust seniks, kuniks muu pääsetee ei ole enam saadaval. See selgitab nii mitmeski asjas ka plaani B puudumist. Praeguses olukorras, kus juba vähemalt aasta tagasi laiutasid silmapiiril märgid hindade tõusust, inimkonna vaimse tervise rusutusest, uute viirusetüvede laialdasest levikust ja ka haiglate töövõime täitumisest, on igaühe unistuseks saanud leida ennast puudutavas valdkonnas päästeingel, kes saabub mitte hiljem kui viimasel hetkel.