Nii mõnigi võrumaalane on viimastel päevadel tunnetanud nukrat olukorda, kus toidupoest on käinud üle hirmsam keeristorm, kui oli koroonapandeemia esimese laine saabudes. Praegu aga ei valitse tühjus tualettpaberi osakonnas, vaid tühjaks on ostetud hoopiski teiste kaubagruppide riiulid. Paar aastat tagasi rahustati inimesi, et ei see kaup lõpe ning tagumiku pühkimiseks tarviliku leiab veel ka nädalate, kuude ning ka aastate pärast.

Tänavu on olukord teine. Kriisivarusid kutsutakse täiendama igal sammul, kuid veelgi rohkem kutsutakse üles soetama vajalikku sõjakoldesse saatmiseks. Selge see, et sõjavabas riigis elu ei saa võrralda Ukraina praeguse olukorraga, kuid selge on ka see, et tühjad riiulid kauplustes takistavad endil elada tavapärast elu ning sageli panevad rohkem maksma. Lihtsamad kuivained ja tarbeesemed, nagu näiteks makaronid, tatar, sool, äädikas, tuletikud on muutunud lukskaubaks. Kui varem eelistati soetada soolapakk soodsamate seast, siis nüüd on lettidele turritama jäänud vaid eksklusiivsed mitmekordse hinnaga lukskaubad, mida soetama käsi paraku ei tõuse või palganumber ei võimalda. Kui lihtinimesel on tavalise tatrapaki asemel tarvis soetada midagi väga ökot, suurepärast ja ebamaist, mis maksab tavapärasega võrreldes mitmekordset hinda, siis võib öelda, et nii mõnigi võrumaalane jääb nälga.

On selge, et aitama peab, kuid on ka selge, et ise hätta jäädes ei osata ka ligimest aidata. Kus läheb mõistlikkuse piir? Seda on loomulikult keeruline öelda. Tänapäeva ühiskonnas sageli loodetakse sellele, et kui ühel õhtul kauplust väisates on riiulid tühjavõitu, siis järgmisel päeval kauplust külastades on haigutav tühjus möö- das ning kaubad on taas väljapanekutes ja sortiment lai. Hetkeolukorras ei ole nii mõnelgi võrulasel olnud õnne soetada soola ei eile, täna ega tule seda võimalust ka homme. Kaos on tekkinud kaubagruppides, mis pärit Venemaalt, kuid teisalt on tormijooksu joostud ka kaubale, mida soovitatakse kõikvõimalikes üleskutsetes teele panna sõjakoldes näguripäevi nägevale rahvale. Tasakaalu leidmine on keeruline ning kuigi teleriekraanilt ja raadiost kõlab annetamispalvetele sekka ka manitsust kriisivarude soetamiseks, siis ei pruugi enam olla võimalustki selliseks eeskujulikuks käitumiseks.