Iga aasta maikuu teisel pühapäeval on emadepäev. See on päev, mida mingis eas on võimalus vähemal või rohkemal määral tähistada paljudel. Kord ollakse kellegi laps ning õnne korral ollakse kunagi ka kellegi ema, vanaema, vanavanaema... Emadepäev ei ole läbi aja olnud ühtviisi samasugune püha. Nii nagu kõik, on muutunud ka see tähtpäev. Maailmas tähistati emadepäeva esimest korda 10. mail 1908. aastal Ameerika Ühendriikides. Päeva tähistamise idee pakuti välja aga juba palju varem, 1872. aastal.

Nii nagu nii mõnegi teise püha puhul on ka emadepäev Eestimaale jõudnud natukene hiljem kui see mujal esmakordselt loodi. Ka siis on olnud nii tähtsa päeva tähistamine võrdlemisi lünklik. Esmakordselt sai emadepäev Eestis tähistatud 1922. aastal, kuid üle-Eestiliselt tähistati antud tähtpäeva alles 1923. aastal ja hoopiski juunikuus. Populaarsust jõudis emadepäev koguda kuni 1940. aastani, mil ahel mõneks ajaks katkes, et naasta 1988. aastal.

Milline on aga parim viis emadepäeva tähistamiseks? Seda teab igüaks ise. Paraku on ka selles osas aeg ette loonud erinevad normid, mille järgimine tundub ühelt poolt jabur, teisalt vabatahtlik ning samas hoopiski sunniviisiline. Väikese lapsena on keeruline mõista emadepäeva kuupäevalisust ja selle päeva olulisust. Siis oleneb antud tähtpäeva tähistamise meelespidamine ning viis pigem kõrvalseisvatest täiskasvanutest. Lapse jaoks on aga esmalt iga päev siiralt emadepäev. Tegutsetakse emotsiooni ajel ja kui leitakse lilleõis või kena kivi, siis antakse kink üle oma emale. Sealjuures ei hoolita ei ilmast, kuupäevast, kuust ega millestki muust.

Täiskasvanud inimesed tunnevad sageli survet, nii nagu jõulude ajal. Emadepäeva tähistamine ei saa tulla enam loomulikult ja igapäevaselt, kuid justkui peab olema kohustus ühel päeval aastas. Täiskasvanutele kahjuks laste siiraid emotsioone igal päeval ei jagu. Selleks ongi tarvis kirja panna tähtpäevad, mis tuletavad meelde, millal oleks olenemata emotsioonidest paslik teha ühele või teisele enda jaoks olulisele inimesele kingitus. Jah, just kingitus, sest iga püha juurde on aja möödudes suudetud kinnitada emotsioon, mille parimaks väljendusviiskiks loetakse millegi kinkimist. Kingitakse aga enamasti midagi hoopis hinnalisemat kui lapsepõlves olenemata kuupäevast nopitud lilleõis või kivi, kuid paraku osutub see hoopiski millekski palju väärtusetumaks.