Sulbi külas elava perekond Rosenbergi tegemised jagunevad Roosu talu, Väikeroosu talu ja OÜ Tõusev Koit vahel. Viimastel aastatel on peamine sissetulek tulnud teravilja- ja rapsikasvatusest.

Sel aastal müüdi mahekaer Saksamaale ja Sangaste Linnasele. Tehing Saksamaaga oli esmakordne ja algul veidi kõhklusi tekitav. Asi tasus aga proovimist, sest pakutav hind oli seal täpselt kahekordne. Kasutada olevast 500 hektarist maast on 380 mahetoodete all. Roosu talu peremehe Aivar Rosenbergi hinnangul on 500 hektarit minimaalne kasumit taotleva teraviljakasvatustalu suurus ja kombaini tasuvusest saab rääkida  alates 300hektarilisest koristuspinnast. Roosu talu maad on kõik ostetud või renditud. Maareformi kingitusena ei ole nad midagi saanud. Möödunud aastal alustati koostöös Janek Paulusega ka mahelamba- ja veisekasvatusega. Praegu on lambaid 130, kuid tulevikus on plaanis nende arvu suurendada mitmesajani.

Laienemised on praeguseni toimunud laenude toel. Aivar Rosenbergi sõnul antakse põllumehele päris hästi laenu: „Pangad saavad aru, et põllumajanduses on Euroopa Liidu toetused ja et talunik on kohusetruu laenude tagasimaksja, sest ta annab pandiks oma vara ning sellega lollusi tegema ei kipu.”

Maa harimiseks on Roosul hetkel vaid üks Valtra traktor. 1998. aastal saadi korraga kaks äriliselt karmi kogemust korraga, kui Venemaal arestiti ja müüdi maha liisitud Scaniad ning vilja kokkuostja jättis raha maksmata. Kõige selle tagajärjel läks aasta tugevalt miinusesse. „Liising tahtis maksmist ja talu areng seisis,” meenutab Aivar. Kuna vili oli kasvatatud laenurahadega, siis põeti ühte miinusesse läinud aastat pikka aega. Ühtegi eurotoetust ei saadud, kuid konkureerida tuli nendega, kes said. Nii jäädi teistest tehnika arengus maha. Kui talul oli maad 400 hektarit, hariti seda veel Belarusiga. Õnneks andis pank uue külvi jaoks laenu ja talu põhja ei läinud.

Vaatamata kõigele pole tööde õigeaegse teostamisega hätta jäädud. Perepoeg Ivari sõnul tuleb mahepõllul teha kõike väga täpselt: „Kui külviga jääd nädal hiljaks, siis oled tonnist-kahest kohe ilma.” Ressursside ühtlaseks jaotamiseks on tehnika kasutamise graafik väga täpselt paika pandud. Ivar saab üksi hakkama traktoritöö ja pereisa Aivar kombainitööga. Talutööd teostatakse kõik oma pere jõududega. Perepoeg Alar töötab Toftanis, aga viljaveol tuleb ka tema appi.

Perepojast Ragnarist saab pärast biotehniliste süsteemide eriala lõpetamist maaülikoolis pere ainus kõrgharitud põllumees. Praegu korraldab ta Võhandu jõel kanuumatkasid. Talu ainsa palgalise mehhaaniku hoole all on tehnika ja hoonete remont. Lammastega tegelevad Ivari ja Janek Pauluse abikaasa. Tulevikus peaks lambakasvatusse jääma ainult üks töökoht.

Tugev ettevõtlus toetab kultuuri

Põllumajandusest saadava tulu arvel hoiavad Rosenbergid elus Sulbi vanas koolimajas asuvat Roosu talu vabaajakeskust, kus saab tööd kaks inimest. 3,1 miljoni krooni eest renoveeritud koolimajas asuvad kauplus, peoruumid, külakeskus, toimub näite- ja tantsuringi töö ning judo. Seitse aastat on Sulbis suviti toimunud keelelaagrid venelastele, kus neid õpetatakse eesti keelt rääkima. Aigar Liping õpetab lapsi metsas ilma kaasavõetud söögi-joogita hakkama saama. Lisaks käiakse nendega läheduses asuvatel metsavendade ja nõukogude sõjameeste matmispaikadel ja räägitakse poliitikast. Aivar Rosenberg hindab niisugusel moel ajaloo tutvustamise tulemusi väga heaks.

Elukohad maale, töökohad linna

Aivar Rosenbergi arvates on ettevõtlusega targem tegeleda linnas, sest tööjõu valik on seal suurem ning linna loodavad töökohad lahendaksid ära ka palju maapiirkonna probleeme. „Inimesed võiksid elada maal ja tööl käia linnas,” pakub ta lahenduseks. Maale jäägu maaressursiga seotud tootmine. Samas on ta veendunud, et kui vastavalt arenguplaanidele hakatakse Võrru 200 uut töökohta looma, siis jäädakse ka linnas nende täitmisega hätta.

Aivar tõi näite Iirimaalt, kus riik tõi ettevõtted maale, et seal elu säiliks. Paraku hakkasid inimesed tööl käima linnast ja kokkuvõttes läks ettevõtmine riigi jaoks kallimaks. Vägivaldselt ei saa midagi teha. Kortermajad tekitas maale nõukogude võim ja siis tekkiski kujutlus, et külades elab palju inimesi. Nüüd tegelebki vald põhiliselt kortermajade inimeste probleemidega.