Pangad ja postkontorid

Kui Ameerikas läksid postkontorid erafirmade kätte, oli palju juttu sellest, kuidas erafirmad hakkavad seda teenust osutama senisest paremini. Toonitati, et valitsuse poliitika antud vallas on olnud ebapiisav ja täis bürokraatiat. Postkontorite ülalpidamine olevat erakätes ka palju odavam. Pärast erakätesse minekut aga hakkasid postkontorite omanikfirmad riigilt toetusi küsima, vastasel juhul tulevat osa neist sulgeda või panna laupäeviti kinni.

Kui pangad alustasid sellise teenuse pakkumisega, kus klient ei pidanud autostki väljuma, et pangatoiminguid teha, siis levis niisugune pangandus kiiresti üle kogu maa. Kõikjal kaubanduskeskuste parkimisplatside kõrval olid kiirpangad, kuhu sai sõita autoga. Pangad ei pidanud enam ehitama tohutu suuri moodsaid büroohooneid kesklinna kallitele kinnistutele, et klientidele näidata – me oleme siin, et jääda. See töötas pärast 1930. aasta panganduskriisi. Inimesed kipuvad kahjuks unustama minevikku, viimaste aastate sündmused aga näitavad taaskord, et panku ei või usaldada, olgu neil nii suured ja uhked hooned kivisse raiutud nimedega seinal kui tahes.

Kui kasutusele tulid sularahaautomaadid, siis pandi need esialgu pangakontoritesse ekspressvõimalusena, et klient ei peaks oma aega raiskama sabas seismisega. Tellerid olid nüüd vabad ja võisid tegelda nendega, kes soovisid individuaalset lähenemist, mitte nendega, kes soovisid vaid raha pangast välja võtta või seda pankakontole kanda. Muidugi räägiti, et tegemist on majanduslikult efektiivse asjaga, mis säästab nii raha kui aega. Sularahaautomaate hakkas tekkima nagu seeni pärast vihma. Ivangorodis olevat venelased rääkinud, et Eesti pealinnas Tallinnas on iga nurga peal seinas augud, kust sa võid võtta nii palju raha, kui ainult soovid.

Edasi hakkas iga pank vajama oma (teistest erinevat) rahaautomaati, nii et neid hakkas olema mitu kõrvuti ja tõesti peaaegu iga Eesti linna igal nurgal.

Pangad teenivad meie raha pealt endale kasumit – see on selge igaühele. Pank peab maksma oma uhke büroohoone eest, peab maksma omanikele kasumit ja juhtkonnale korralikke tasusid, telleritele palka. Ja ikka jääb sellest kõigest veel raha ülegi.

Enne arvutiteajastut tuli sularaha viia ühest kohast teise ja see oli kallis. Ameerikas on väga populaarsed olnud tšekid, mida Eestis peaaegu ei tunta. Läks palju aega, enne kui raha pärast tšeki sisseandmist saaja arvele laekus. Kõik sõltus postiteenuse pakkujast. Need ülekanded olid tohutu kallid ja nende toimimiseks läks vaja tervet armeed tellereid, raamatupidajaid, audiitoreid jt. Selge, et klient pidi teenuse eest maksma või ootama, kuni pank oli toimingu sooritanud. Juhtus ka nii, et klient oli toonud panka suure summa raha või teinud suure ülekande, aga ootama pidi ta ikka mitu päeva, enne kui see tema arvele laekus. Pank aga juba kasutas nende päevade jooksul kliendi raha ja teenis selle pealt häid protsente või laenas seda kallilt edasi.

Arusaamatu on aga selline ootamine tänapäeval, kui kogu arvepidamine on arvutite peal ja asjad toimivad sekundite või minutite jooksul. Tihti maksame me nende teenuste eest, mida me ise endale osutame, kas või näiteks need toimingud, mida me teeme rahaautomaadi juures. Pank, nagu öeldud, hoiab sellega ju kokku telleritele palga maksmise või muude kulude pealt.
Nüüd oleme läinud veelgi sammukese edasi. Ka sularahaautomaate hakkab pank vähemaks võtma, sest inimesed teevad neid toiminguid kodust lahkumata oma arvuti taga istudes. Jälle on tegemist kokkuhoiuga, mille pealt teenib pank.

On kuulda olnud, et sularaha võib hakata vahendama hoopis kohalik pood. Nii oleme jõudnud ajas tagasi sinna, kus poodnik andis oma küla inimesele krediiti kauba ostmiseks. Mäletan, kuidas mu ema ostis kuue dollari eest kaupa, aga tšeki andis kaupmehele 15 dollari peale ja vahe võttis välja sularahas. Nii ei pidanud ta minema üle tee panka raha välja võtma.

Inimesed teavad, et pangad teenivad oma raha nende rahaga, aga on sellega kuidagi liiga ära harjunud. Meie vabade kodanikena peaksime enda eest oskama ja tahtma seista. Ka pankade omavoli vastu.