Menu

.      

President Ilves elab väljamõeldud Eestis

KÕNED • Toomas Hendrik Ilvese avalikke kõnesid jälgides olen jõudnud järeldusele, et president ei saa enam ammu aru, millises riigis ta elab. Nii erinevad on tema püstitatud pseudoprobleemid neist asjust, mis rahvale tõeliselt olulised.


Mais 2011 kutsus Ilves kandma Liibanonis röövitud eestlaste perede toetuseks rinnas kollast linti. Kui ta peaks kandma ükskõik mis värvi linti iga siinsamas Eestis hädas oleva pere toetuseks, nõrkeks ta selle koorma all otsekohe.


Kusjuures pantvangis olnud jalgratturite elu oli tunduvalt lihtsam, sest neile tuli ju süüa ja peavarju anda, muidu poleks lunaraha nõudmisel mõtet olnud. Meie hädasolijail tuleb loota vaid Toidupangale (seegi hollandlase asutatud). Eluasemepangast ärgem unistamegi.


„Mõelgem, et me ise oleme tähtsamad kui meie hambahari.”


„Iga mees teab, millal on tema auto järgmine korraline tehnoülevaatus ja mis seisus on tema auto rehvid. Kui samasugust hoolt ja tähelepanu jaguks ka tema enda tervislikule seisundile, oleksime astunud juba pika sammu edasi pikema eluea suunas. Mõelgem, et me ise oleme siiski tähtsamad kui meie auto,” ütles president möödunud aasta 3. novembril. Loll jutt. Esiteks pole mul autot ja paljudel minu meestuttavatel samuti. Ja need, kellel on, ei pea seda tähtsamaks kui ükskõik millist teist tarbeeset, näiteks arvutit või ukselukku. Auto omamine nii väikeses ja arenenud ühistranspordiga riigis nagu Eesti on üldse kulukas mõttetus ja saasteallikas pealekauba. (Kui just ei elata kusagil pärapõrgus. Aga pärapõrgu just seda tähendabki, et seal elab väga vähe inimesi.) Parem oleks Ilves võinud öelda: „Mõelgem, et me ise oleme tähtsamad kui meie hambahari.”


Teiseks võib iga inimene, kes Ilvese kombel väljamõeldud riigis ei ela, veenduda, et Eesti meestest hoolitsevad kõige vähem oma tervise eest joodikud – kontingent, kellel autot nagunii pole (või igatahes ei hoolitse nad enam selle eest). Huvitav, mida president neile soovitab? Kaine peaga seda elu taluda või?


Lollused jätkuvad: 3. jaanuaril 2012 kirjutas Ilves Facebooki üleskutse, et leida 100 põhjust, miks on Eestis hea elada. See pole raasugi parem õnnetu telemärtri Vahur Kersna jutust, kes jõulude ajal igalt intervjueeritavalt vaat et pisarsilmi mangus: „Kas Eesti on hea paik elamiseks?” Muidugi ei raatsinud ükski vastaja paljukannatanud inimvarele eitavalt vastata. Ega Ilves ometi Kersna-sarnaseks saada taha?


Kas keegi leiab 100 põhjust, miks on Eestis hea elada?


100 põhjusega haakub varasem talentide Eestisse tagasikutsumise kampaania. No mida nad peaksid tegema maal, kust üha kiiremas tempos lahkuvad mitte ainult teadlased ja muusikud, vaid ka bussijuhid ja ehitajad? Lühidalt kõik, kes oma pea ja kätega endale leiva lauale suudavad muretseda.


Eestist saab üha enam sotsiaalabist elatuva elanikkonnaga riik. Seda näitavad ka meie telekanalid, kus üksteise järel ilmuvad saatekavva tõsielusaated puuetega inimestest, raskete haiguste põdejaist ning lihtsalt vaestest ja õnnetutest (näiteks „Meie inimesed”, „Rääkimata lugu”, „Sind otsides”). Tänase Eesti telekangelane on raske puudega laps, keda kasvatab vanaema (muidugi, vanemad on ju välismaal!). Et meil selliseid saateid väga vaja on – milles ma ei kahtlegi – tuleneb sellest, et üha suurem osa teleauditooriumist samastab end nähtavate inimeste ja nende probleemidega. Mida need tagasitulnud talendid siin hädaorus tegema peaksid? Hooldekodudes ja maarjakülades tasuta jõulukontserte andma?


25. jaanuari „Pealtnägijas” oli lõik Eesti määrdemeistritest, kes valmistavad nüüd ette Venemaa, Poola ja USA staaride suuski. Miks nad seda kodus ei tee? Lihtne vastus: pole enam kedagi, kelle suuski määrida. Ratastool liigub niisamuti.


3. jaanuari Postimehes ilmus presidendi kantselei avalike suhete osakonna juhataja Piret Perdi selgitus 100 põhjuse üleskutse tagamaadest: „Üleskutse eemärk on jagada üksteisega emotsioone ning mõelda selle üle, mis meil on hästi ja mille üle saab iga eestlane uhke olla. Need põhjused saavad erineval moel paljusid inspireerida, ka presidenti ennast, kui ta kirjutab kõnesid ja välismaal Eestit tutvustab.” See on juba väga kole jutt. See tähendab, et Ilves kavatseb välismaal Eesti olude kohta ettekavatsetult valetama hakata.


Ilvese kramplik püüe otsida mingeid põhjuseid, miks peaks olema Eestis hea elada, on nagu laviinile vastu jooksmine lootusega, et see aitab kokkupõrget pehmendada.


Eesti riigi naeruväärsust näitab juba see, et meie tähtsaim ekspordiallikas on saastekvoot. See tähendab, et meile makstakse selle eest, et me midagi ei tooda. Muidugi näitab selline kord sedagi, et globaalne majandus on täiesti teenitult hukka minemas. Aga küllap võetakse kusagil WTOs või Maailmapangas varsti aru pähe ja hakatakse toetama ainult neid, kes midagi kasulikku teevad. Siis ei jää armsal maarahval üle muud, kui veel intensiivsemalt välja rännata.


Paraku ei puuduta president oma kõnedeskedagi otseselt


Muidugi on Eesti presidendi ametikoht iseenesest mõttetu – enam-vähem õiguskantsleri ja välisministri vastutuskohustuste ristand. Aga peab seda siis nii innukalt välja näitama?


Muidugi ei väida ma, et kõik presidendi kõnedes leiduv väärib kriitikat. Hoopis rohkem on täiesti mõistlikku juttu, mille ainus viga on see, et see ei puuduta kedagi otseselt. Näiteks erakorraline esinemine ETVs Priit Toobali kodust erakirjavahetuse leidmise järel (18. jaanuaril). Klähvijate kari oli ilma Ilvesetagi arvukas ja selle klaperjahiga liitumine ei muutnud teda raasugi väärikamaks. Usun, et meil on kümneid tuhandeid inimesi, kes on võõraid kirju lugenud. Kah mul asi, mis peaks presidenti puudutama, eriti veel, kui midagi konkreetset teada pole! Kindlasti on ka selles ametis võimalik ilmutada initsiatiivi, mis tõesti eesti rahvast liigutaks. Võtame kasvõi sellesama puuetega, invaliidistunud ja krooniliselt haigete inimeste massi, mis Eestimaad täidab.


24. jaanuari „Aktuaalses kaameras” ütles Valgamaalt pärit tudengineiu väga aruka lause (arukama kui kõik Ilvese viimase poolaasta kõned kokku): „Mida rohkem edasi, seda rohkem sotsiaaltöötajaid vajatakse.” Nende kohapealne ettevalmistamine ei ole piisav lahendus – needki noored võivad ju Eestist lahkuda. Tööpõld aga üha avardub. Pealiskaudsetel küsitlustel olen tähele pannud, et külapoodide juurde kogunevatest bocki-, tauruse- ja president 8-meestest nimetab enamus oma peamiseks sissetulekuallikaks sotsiaalabi. Ja see kehtib vaid nende kohta, kes omal jõul poe juurde jõuavad!


Niisiis võiks Ilves enda kanda võtta missiooni: igale Eesti kodanikule hooldaja välismaalt! Maailm on täis empaatiavõimelisi inimesi, tarvis neid ainult korralikult teavitada. Nii saaksime kergesti oma rahvaarvu ligi miljoni võrra suurendada (alaealistel peab ka praegu hooldaja olema). Kuivõrd hooldaja peab hooldatava keelest aru saama, pole põhimõttelisi takistusi nende lõimimisega. Lisaks oleksime jälle milleski esimesed – esimene täielikult sotsialiseeritud riik maailmas. Pikemas perspektiivis see Eesti allakäiku ei pidurda. Aga Ilvese ja paari järgmise presidendi ametiajaks oleks kasutegur enam kui piisav.


Pole mõtet laviinile vastu joosta. Mis sest, et kui muud ei saa, siis sooja ikka. Ilvese märg turi rahvast ei soojenda. Pole lootagi, et Eesti hakkab kunagi saastekvoodi ja loodusturismi asemel näiteks saapaid eksportima. Pole lootagi, et tervete ja tublide asemel hakkavad Eestist lahkuma haiged ja laisad.


Milline on tõeline Eesti, sellest näide Kanal 2 saatetutvustusest: „See rääkimata lugu on kahest vennast Egertist ja Laurist, kes kuulusid juba poisikesest peale kümneliikmelisse noortekampa. Karmi elu näinud tänavabandest on nüüdseks kahe noore hingeleek kustunud ja kaks neist invaliidistunud. Egert ja Lauri on toksikomaanid.” Võrrelge seda Ilvese plämaga väljamõeldud Eestist (uusaastakõne 2012): „Saagem nüüd ka täiskasvanute maailma osaks. Tasakaalukalt ja arukalt. Enda väärtust ja saavutusi lugupidamisega hinnates. Mõistkem, et meie vabadus, see valgemast valge laev, mida ootasime noodsamad 700 ja pärast veel 50 aastat, on ka vabadus minna, vabalt minna, kuhu tahes.” Vägisi meenub Prantsusmaa kuninganna Marie-Antoinette’i kuulus fraas: „Kui rahval ei ole leiba, söögu kooke!”

20 PÄEVA ENIMLOETUD