Kauaoodatud laadapäev algas 28. oktoobril suurepärase sügisilmaga. Kui veel eelneval õhtul kostitas ilmataat paduvihmaga, siis hommikul näitas termomeeter ligi kümme kraadi sooja ning nautida sai ka päikesepaistet.
Laadapäev algas varakult, kauplejate sõnul olid esimesed ostlejad kohal juba pimedas. Kuna müügikohtade eelregistreerimist traditsioonilisel Lindora laadal ei toimu, siis paigutati kauplejad elavas järjekorras laadaalale 27. oktoobril kella 16–22 ja laadapäeval, 28. oktoobril kella 6–8. See tingis ka varajase kohaloleku esimestelt müüjatelt, kes ei soovinud oma müügikohta mingi hinna eest saatuse hooleks jätta. Esimene kaupleja võttis laadaala ääres positsiooni sisse juba kümme päeva enne toimumisaega, 18. oktoobril.
Igatsetud melu
Möödunud aastal Lindora laada korraldamiseks ametlikku luba ei antud, kuid laat toimus siiski nagu päris algusaegadel isekorralduslikul moel. Laadamelu oli küll väiksem kui enne koroona-aastaid, kuid osalejad jäid hubase olemisega igati rahule. Tänavune laat ei võtnud samuti veel viirusekriisieelseid mõõtmeid, kuid kauplejaid ja ostlejaid jagus hulgi. Kella 9 paiku hommikul triivis autokolonn Lindora poole, et nautida kauaigatsetud laadamelu, millest viimasel ajal puudust on tuntud. Siin kandis on mitu aastat järjest pidamata jäänud nii Vastseliina kui ka Hauka laat.
Kaupmehed igast kandist
Kuigi oktoobrikuu keskpaigas levis kuuldus, et Lindora laada kauplemishinnad on tänavu tõusnud ja et toidukauba müüjal tuleb jooksva letimeetri eest välja käia 80 eurot, siis Lindora laada ametlikul koduleheküljel kajastuva info kohaselt küsitakse toidu- ja tööstuskaubaga kaupleja käest 40 eurot 4 x 3 meetrit suure müügikoha eest, toitlustusteenust pakkuva kaupleja ja lahja alkoholiga kaubitseja käest 70 eurot ning käsitöökaupmeestelt viis eurot jooksva meetri eest.
Pärnumaalt Surjust kauplema tulnud Taimi Orasmäe oli väljas üsna kopsaka ning rikkaliku müügiletiga, kust sai soetada kaupa pähklitest riidekraamini. Valikus olid ka näiteks ploomid kilohinnaga kolm eurot ja jõhvikakilo nelja euroga. Pakuti ka pähkleid kilohinnaga 4,50 eurot. Peale selle olid valikus ka hoidised, rõivad, voodipesu ja palju muudki. Taimi Orasmäe tuli oma müügiletiga kohale 27. oktoobri lõuna ajal ja kauplemine algas juba varavalges. Viimast kinnitas ka kaupleja pead kaunistav otsmikulamp. „Lindora laadal olen käinud 25 aastat küll. Selle teebki eriliseks, et tullakse hommikul pimedas juba oma kraami ostma,” tõdeb Orasmäe ja lisab, et eelmise aasta laadalkäik jäi neil paraku ära, kuid eelnevatel aastatel on alati oma müügiletiga väljas oldud.
Laadaplatsil läksid müügiks ka näiteks must pässik, Saaremaa õlu, kali ja leib, punsli õli ning palju muud. Üheks uudseks ja möödujate huviorbiiti jäävaks tegevuseks oli sel aastal maa sees küpsetatud lambaliha. Esiti pakuti liha degusteerimiseks, kella 10.30 paiku võeti värsked lihapätsid maa seest välja ning soovijad said ligi kahekilose tüki 25 euro eest koju viia.
Mett ja vorsti
Pealinnast laadale sõitnud Adso Hiis peab Lindora laada traditsiooni au sees. „Käin igal aastal ja nii juba umbes viis aastat. Eelmisel aastal käisin samuti, siis kui laat väiksem oli, aga mõnus rahulik. Sellel aastal on võrreldes viirusekriisieelsete aastatega samuti rahvast vähem, kuid jagub. Kui oleks nii palju rahvast, kui on olnud varasematel aastatel, siis kindlasti kannaksin siin liikudes ka maski,” juurdleb Hiis ja mõtleb selle üle, et laadal pakutav kraam on mõnevõrra kallimaks läinud. „Plaanin tiiru peale ära teha ja siis ostan ehk mett ja suitsuvorsti. Oma kindlat lemmikut kauplejat mul välja kujunenud ei ole, vaatan jooksvalt, kellelt ostan, muidugi mängib väga olulist rolli hind. Kauplen ikka ka! Vaatan, et asjad on üsna krõbeda hinnaga ja kui võrrelda poehindadega, siis vorstilati eest küsitakse laadal ikka üsna kõrget hinda,” toob kogenud ostleja näiteks.