Looduskaitset planeeritakse maaomaniku selja taga

Haanjamaa mees Janno Tiks plaanis sel talvel oma metsast palki lõigata, et saaks kodus vajalikke ehitustöid teha. Tööd planeeris ta talvisele ajale, et säästa maapinda ja metsaelanikke. Suur oli aga metsaomaniku üllatus, kui muidu pigem kiiresti kulgev metsateatiste menetlus kauem aega võttis. Novembris esitatud teatistele tuligi poolteist kuud hiljem eitav vastus: raiuda ei tohi, sest kavandatud raieala lähedal olevat 2019. aastal registreeritud kanakulli pesapuud ning nüüd planeeritakse ala muuta sihtkaitsevööndiks ehk range kaitsega alaks.

Janno on neljandat põlve metsaomanik. Vanaisa, isa ja lastega tihti oma metsas käies on ta seda hästi tundma õppinud ja ütleb, et teab seal iga puud. Neid puid ta aga oma metsast otsimisest hoolimata leidnud ei ole, kus ametnik enda sõnul kanakulli pesa leidis. Keskkonnaametist ei tulda näitama ka, ametnik lubas Janno juurde jõuda alles märtsis, keegi teine aga pesa asukohta ei teadvat. Kõvera nokaga linnud on sellele perele juba ammused tuttavad. Kunagi oli nende metsas ka väike-konnakotka püsielupaik, kuid pesa kukkus 2016. aastal alla ja see viidi hoopis Pähni looduskeskusesse teistele vaatamiseks. Ala arvati range kaitse alt välja ja kaotati ka lisapiirangud. Nüüd aga on Janno üllatuseks tema metsale uued kitsendused seatud, millest metsaomanikku teavitatud ei ole.

„Nii on ju võimatu metsatöid planeerida. Hoidsin oma metsa nii-öelda tagavarana, et vajaduse korral oleks võimalik ka suuremaid investeeringuid teha. Oleme küll Haanja looduspargis ja peame järgima kehtivaid piiranguid, kuid väikesepindalalised raied on piiranguvööndis kaitse-eeskirja järgi lubatud. Nüüd oligi mul plaanis kodu remontida ja piiranguid arvestades küpset metsa veidi raiuda, kuid looduskaitse tõmbas piiri ette – ei tohi. Ometi on pesade väidetavast leidmisest möödas juba kaks aastat, miks nad kohe omanikku teavitada ei võiks?” on ta pettunud, et selliseid andmeid maaomaniku eest varjatakse. Samuti heidab ta ette ebavõrdset kohtlemist keskkonnaameti poolt. „Kanakulli kaitse tegevuskava järgi ei tohiks teha lageraieid 50 m ja harvendusraieid 25 m kaugusel pesitsuskohast, minu planeeritud raiealast oli lähim pesapuu 45 m kaugusel kuid ameti hinnangul ei tohiks seal üldse mingisuguseid raieid planeerida,” rääkis ta ning võrdles olukorda teiste metsaomanikega, kelle metsades sarnases olukorras raieid siiski lubatud on. „Vägisi tekib tunne, et kanakull on vaid kattevarjuks plaanile mu mets range kaitse alla võtta, sisult tahetakse mul mets käest ära võtta!” rääkis Tiks.

Eesti Erametsaliidu tegevjuht Andres Talijärv nendib, et tegu pole sugugi üksikjuhtumiga, selliste üllatustega on liidu ja kohalike metsaühistute poole pöördunud ka teised metsaomanikud. „Täna saabki omanik teise kaitsekategooria liikidega seotud piirangutest teada alles metsateatist esitades, selline kitsenduste varjamine pole aktsepteeritav,” rääkis Talijärv, kelle sõnul on probleemile ka keskkonnaameti tähelepanu juhitud. Talijärv leiab, et keskkonnaregistrisse kantud kaitsealuste liikide leiukohad peavad metsaomaniku jaoks kättesaadavad olema. Ta tuletas meelde, et metsaomaniku teavitamata jätmine võib olla karuteeneks ka kaitstava liigi jaoks, sest omanikul on õigus oma metsast 20 tihumeetrit aastas ka teatiseta raiuda. „Teavitamine aitaks ka kaitstava liigi seisukorda hoida, maaomanik teaks muude tööde planeerimisel sellega arvestada,” leidis ta.

Erametsaliit on kindel, et parim looduse hoidja ja kaitsja on maa- ja metsaomanik ise, kes elab oma metsa lähedal, seal iga päev toimetab ja metsa seisukorral silma peal hoiab. „Sellised piirangud võivad riigi vaates olla vähetähtsal pindalal, kuid väikemetsaomaniku jaoks hõlmata enamiku tema maast. Eramaadel peab looduskaitset planeerima koostöös metsaomanikuga, mitte salaja tema selja taga,” rääkis ta. Talijärve hinnangul sellised juhtumid vaid õõnestavad looduskaitse mainet. „Haruldaste liikide leidmine oma metsas võiks metsaomaniku jaoks olla eriline sündmus, auasi. Kuid tänane maaomanikust üle sõitev looduskaitsepoliitika paneb mind metsaomanikuna vaid pöialt hoidma, et kotkas ja kanakull minu metsast mööda lendaks,” rääkis ta.