Võidupüha eel kutsus kaitseväe juhataja, brigaadikindral Riho Terras kõiki, kes on ajateenistuse ja tegevväelase töö lõpetanud, ühinema tagavaraväega. Ja mitte üksi, vaid koos heade sõpradega. Totaalkaitse seisukohast õige, kuid kas ka sisuga täidetud?

Paraad on pidu, isegi mitte vägede ülevaatus

Eesti praktikas on tagavaravägede peamiseks struktuurseks vormiks kaitseliit, mittestruktuurseks vormiks kaitseala riigiametniku koht ning valitsevaks vormiks suur segadus küsimuses, kus keegi on arvel ja mis on tolle kellegi kehtiv kvalifikatsioon. Käesoleva artikli autor kuulub kaitseliidu Toompea malevkonda ja on mobilisatsiooni korral kergesti leitav nendeks ülesanneteks, milles omab pikka kogemust – kriisireguleerimine ja situatsioonianalüüs, ehkki mind pole ilmaski atesteeritud.

Mida minusugused aga ei tea, on kaitseliitlase „omaosalus” liitlase ülesannete täitmisel ning riigipoolsed kohustused ja soodustused üksiku kaitseliitlase ees. Igasugune väljaõpe maksab ja nõuab tehnilist varustust. Kes maksab ja kust see varustus muretsetakse? Küsin nii põhjusel, et tehnoloogiline progress on lisanud Eesti Vabariigi kaitsevõimele probleeme, mida saab lahendada üksnes eriväljaõppe järel. Need on: küberterror, kübersõda ja küberkaitse. Nendega peab tegelema ka kaitseliit või õieti igaüks, kelle majapidamisse kuulub mobiilsidevahend. Tegelikult annab „väljaõppe” pood, kust riistapuu ostetakse, või mõni targem tuttav. Selline tuttav ajab asja ära ka siis, kui ta ise ei tea kaitseliidust midagi.

Järgmine küsimus käib inimeste tervisliku seisundi ja arstiabi kohta. Kui palju on Eestis valgepassi-mehi, st inimesi, kes nõukogude terminoloogias olid rahuajal teenistuseks kõlbmatud ja – teiselt poolt, kui pädevad on kaitseliitlased arstiasjanduses juhul, mis asub pindmisest lõikehaavast sügavamal? Paberil me võime ju saada ea poolest riigikaitseks sobivad inimesed kokku, aga kui sealt tõmbame maha kõik valgepassi omanikud, kõik, kes pole üldse kuskil arvel, ja need, kes teenivad leivaraha pikemat aega välismaal – kui palju jääb siis korraliku väljaõppega ning moodsa varustusega kaitseväelasi tagavaraväe mõttes alles? Ja missugused rahvusväeosad tekivad Eesti kaitseväes siis, kui lähebki läbi idee kujundada Eestis ingliskeelne kogukond jmt?

Kui mitu korda peab ütlema?

On loomulik, et üle Eesti asuvad mobilisatsioonide poed ehk uuemas keeles logistikakeskused. Ühel õhtul astus Tallinna–Tartu liini kiirrongi mees, kes töötab niisuguse depoo ülemana ehk on auastmelt nahk. Mees oli juba mitu päeva joonud ja oli ka vagunisse astudes täis. Ma ei osanud muud ette võtta, kui kirjutada tema kohta raport kaitseministri abile ja peaministri nõunikule. Vastuseks öeldi mulle suusõnal, et lugu on tõsine ja üksikjuhust üldisem, kuid et sellega tegeldakse.

Paar nädalat hiljem astus samasse rongi jälle sama mees, uuesti täis. Seekord pöördusin kaitseministri enda poole. Vastuseks ei midagi. Ma ei arva, et mees jooks maha riigikaitseks mõeldud varusid. Tal on lihtsalt igav, sest tema vastutusalas ei toimu midagi põhimõtteliselt uut. Paraadile ta ei satu, muule kaitseväelisele tööle lähemas ümbruskonnas teda suunata ei saa, sest sellist tööd seal lihtsalt pole. Ta võiks olla väljaõppeinstruktor, kuid terve mõistuse aspektist tuleks ta suunata alkoholismivastasele ravile … kaitsekulutuste arvelt.

Selles viimases punktis asubki tagavaravägede idee üks lihtsameelsusi: ka tagavaravägi maksab ja mitte toidukoguste ulatuses ühe inimese kohta, vaid veel rohkem sõltuvalt tagavaraväelase kvalifikatsioonist tsiviilelus. Sõdurpoiss võib helistada tädile ja paluda tuua väeosa väravasse kotitäie kommi. Ohvitser ei taha, et ta kordusõppuste tõttu kaotaks palgas või väliskomandeeringus või kõige üldisemalt erialases kompetentsis.

Leo Kunnasel oli ühes artiklis minu arvates õigus, kui ta ütles, et mobilisatsiooniasju ei peaks ajakirjanduses igaühele kättesaadavalt arutama. Kui palju peaks mobilisatsioonist teadma tagavaraväelane, kui ta kaitseliitu ei kuulu? Kas on vähe nõutud, kui ta peaks teadma, kes on tema lähim ülemus, kus too asub ja millised on tolle volitused ning et tema enda relvaluba oleks kehtiv ja relv korras ning relva kasutamise oskus treenitud?

Üleskutsetega nendele küsimustele ei vasta.

Tähtvere mõisas
võidupühal 2012