Mida siis Evelin Ilves nii väga sinna Facebook’i kirjutas, et kõik tema peale jälle vihaseks said? Ega ju muud, kui et, näe, erinevalt teatud ajast on tänasel päeval võimalus valida, mida võtta ja süüa. Ei pea leppima Otdelnaja vorsti ja siniste kartulitega või mis parajasti kaubandusvõrkudesse paisatud on. Noh, see on ju tõsi. Öelnuks midagi samasugust – näiteks kuidas nõukogude ajal ei teatud, et makarone tuleb valmistada kvaliteetsest durumjahust – juures viibinud Karl Martin Sinijärv, kellele Evelin oma postituses ka viitab, kas siis oleks tõusnud samasugune kisa? Vaevalt.
Presidendiproua pihta aga võib. Märkamatult on Evelin saavutanud positsiooni, kus, mida ta ka ei ütleks või teeks, kohe tekib territooriumil ärevus.

President ise näib hoopis vähem tähelepanu saavat. Ütleb … noh, ütleb, mis siis sellest nii väga?
Võib-olla ei hooli niinimetatud avalikkus presidendi tegemistest niivõrd selle pärast, et pole teda ametisse valinud? Riigikogu valis – järelikult on ka riigikogujatel õigus peast haarata: appi, mis me küll teinud oleme …?! Ülejäänutesse see ei puutu. Nii saavad riigikogujad ja ministrid ka enam sõimata ehk selle pärast, et kurikuulus inimene tänavalt kirub tegelikult oma otsust selline sinna hea elu peale hääletada. Lubadused olid nii ilusad, aga, näe, järjekordne puuk pukis.

Presidendiproua ei ole üldrahvalikult valitav. Ometi saab Evelin Ilves vastu päid-jalgu, nagu oleks. Umbes nii, et kas me sellist presidendiprouat siis tahtsime? See peaks nagu presidendi asi olema, millist prouat tema tahab.

Olgu, kui juba on nii, et käibiv presidendiproua on perekonnaseisule suutnud anda riikliku ametikoha tähtsuse, peaks ehk asja kuidagi reguleerima. See ju meeldib siin maal kangesti kõigile. Ehk kuna tegu on riiklikult ja ühiskondlikult tähtsa ning mõjuka kohaga, peaks see ehk olema valitav. On meil demokraatia? – On. Kas on sobilik, et niivõrd tähtis positsioon ühiskonnas sõltub üksikisiku suvast? – Ei ole.

Ent miks mitte üldrahvalikud otsevalimised, mille järgi ka ikka õhkama kiputakse? Eks ole me ju tohutult innovaatiline riik, kus võib kõik ära katsetada.

Lisaks innovatsioonile võib veel rääkida võimude tasakaalustamisest, otsevalituna oleks presidendi kaasal alati võimalus nähvata: „Mis sa, ekstsellents, õiendad, sind valisid need 101 oinast, aga mind kogu rahvas!” Feministid oleksid rahul, naisterahvas kõrgel kohal. 100protsendilise sookvoodiga. Muidugi oleks omaette jant, et see nõuaks omaette seadust. Mingite tingimuste kehtestamist kandidaatidele. Sportlik ja oskab leiba teha? Vanusepiirang? Teaduskraadi olemasolu? Eks seda anna arutada. Peatähtis, et rahval oleks oma esindaja Kadriorus olemas, kellele kurta ja keda täie õigusega kiruda, kui jälle miski ei meeldi.

Et president võiks mitte rahul olla? Päh. Abielu on tapetud nähtus niikuinii, oma proua, kui olemas, leidku omale muud tegevust. Ja nagu moodne mõtteviis ütleb – üksikisiku madalad huvid võib alati ohvriks tuua demokraatiale.